Ivo Känd: haldusreform ei ole algklassi matemaatikatehe (Tartu Postimees)

Arvamus
|
02.10.2008

Olles jälginud juba aastaid Eesti omavalitsuste liitmise saagat, mis võib valdade liitmisele jõuliselt tuge nõutanud regionaalministri osalusel saada veel uue järje, on mind vallanud üha suurem nõutus.

Olles jälginud juba aastaid Eesti omavalitsuste liitmise saagat, mis võib valdade liitmisele jõuliselt tuge nõutanud regionaalministri osalusel saada veel uue järje, on mind vallanud üha suurem nõutus. Kuidas on see võimalik, et haldusreformi käsitletakse justkui matemaatilist tehet, mille summa ei olene liidetavate järjekorrast?

Olen nõus, et omavalitsuste kaart pole puutumatu ning seda võib vajaduse kohaselt muuta. Vastasel korral elaksime 1920. aastate pisivaldade riigis, kuid suurem osa elanikke on tänaseks koondunud linnadesse ning nende tagamaadele.

Aga ma ei ole nõus sellega, kui aruteludes kõlavad suvalised soovnumbrid: 120, 100 või 70 valda, mis jääksid alles pärast liitmist. Seda kahel põhjusel. Esiteks peab haldusreformile eelnema analüüs ning teiseks peab liitumine olema vabatahtlik.

Inimesed tahavad omavalitsuselt väga lihtsaid asju: turvalist ja puhast elukeskkonda, kus oleks tööd ja kättesaadavad peamised teenused – lasteaed, kool, pood, elementaarne ühistransport.

Esmalt eesmärk

Neid soove pole võimalik täita pelga valdade liitmisega. Riigilt saadav raha ja kohustused jäävad ikka samaks. Põhjamaade kogemus on näidanud, et ääremaade mehaanilisel liitmisel keskustega jäävad ääremaad veelgi enam ääremaaks ning oluliselt ei võida ka keskus.

Üks lugupeetud inimene on sellel teemal vaieldes toetanud haldusreformi väitega, et ametnike arvu tuleb vähendada ning nad peaksid ometi kord tööle hakkama. «Ametnik on meil mingi puutumatu tegelane, kes tavaliselt käitub ülbelt ja vastikult,» kirjutas see mees.

Ametnike arvu on haldusreformi käigus ilmselt võimalik vähendada. Kus on aga tagatis, et suurvaldadesse jäävad tööle vaid need kõige paremad ametnikud?

Teisalt võib sundliitmine lõhkuda toimiva sideme omavalitsuse ja kohalike elanike vahel nendes (väikestes) kohtades, kus ametnik on kogukonna liige ning tunneb ka vastutust.

Siinkohal esitaksin tagurpidi väite, et ametnike arvu võib teatud juhul vähendada ka omavalitsuste arvu suurendamine. Vaadakem näiteks, mis toimub Tallinnas. Milline on näiteks Nõmme linnaosa elanike võimalus valimistel mõjutada poliitikat omavalitsuses, mille ametnike arv on Eesti suurim?

Niisiis tuleks vältida mehaanilist lähenemist ning mõelda haldusreformi eesmärkidele. Kui selle eesmärk on omavalitsuse teenuste tõhustamine ning samal ajal halduskulude vähendamine, siis tuleks alustada olemasolevate teenuste kaardistamisest ja elanike soovide uurimisest, milliseid muutusi nad vajavad.

Ei tootmine ega äri

Samuti tuleks üle vaadata riigi ja omavalitsuste suhe. Võibolla oleks mõistlik anda mõned praegused omavalitsuste funktsioonid riigi pädevusse? Võibolla vastupidi? Mida kujutavad endast viisteist Eesti maakonda, rudiment omaaegsest kaheastmelisest haldussüsteemist? Võibolla tuleks maakondade ametnikeaparaat sootuks ära kaotada? Või anda neile rohkem tööd?

Halduskulusid pole võimalik vähendada vaid suurvaldade loomise teel. Niisugune arvamus näib pärinevat industriaalajastust, kus üha suuremad tehased võimaldasid toota üht konkreetset toodet masstiraažis üha odavamalt.

Me peaksime viimaks ometi aru saama, et omavalitsus ei ole tootmine ega isegi mitte bisnis. Omavalitsus on oma kodukoha hea käekäigu pärast muret tundvate kohalike elanike ühishuvi esindusorgan ning ristuda võivate erahuvide arbiiter.

Nende funktsioonide täitmise edukus ei sõltu otseselt sellest, kas vald on väike või suur. Aga kui elanikud tunnevad, et kusagil kõrgel on sellised muutuste planeerijad, kes otsutavad teistel põhjustel üle nende pea, tärkab neis protest ja väheneb riigiga ühtekuuluvuse tunne.

Näiteks Luunja

Vaatleme lõpetuseks valdade võimalikku sundliitmist Luunja valla näitel, mille olukorda tean hästi. Luunja on Tartu linna naaberomavalitsus idas, mille lõunapiiriks on Emajõgi ning idapiiriks Emajõe Suursoo. Tõsi, vald on väike ning pole jõudnud areneda mõne muu Tartumaa omavalitsusega võrreldavale tasemele.

Jättes kõrvale olulised teemad – pädeva juhtimise vajalikkuse ning omavalitsuste ja riigi suhete ülevaatamise vajalikkuse (kes mida teeb ja kui palju see riigi/kohalikus eelarves maksab) –, kiirendaks Luunja omavalitsuse arengut tema piiride muutmine suhteliselt vähe.

Üks variant oleks liita Luunja teisel pool Emajõge asuvate Mäksa ja Haaslava vallaga. Teine võimalus on liita Luunja vald Tartu linnaga ning kolmas põhjapoolsete Tartu ja Vara vallaga.

Ühegi variandi puhul ei kaoks probleemid iseenesest, küll aga pakuks senisest rohkem võimalusi kolmas variant, mis aga identiteedi ja halduskeskuse mõttes tähendaks ikkagi Luunja valla ülevõtmist Tartu valla poolt. Sarnase asukoha ja sarnaste probleemide tõttu võiks seda aga arutada – kui Luunja elanikud sellest rohkem võidaksid kui kaotaksid.

Aga just sellele küsimusele pole senise haldusreformi käigus keegi veel veenvalt vastanud. Sarnast olukorda võib näha erinevates Eestimaa piirkondades.

Niisiis veel kord: valdade liitmine ei saa olla omaette eesmärk, kus väike hulk omavalitsusi tagaks küll suurusest tuleneva materiaalse kasu, kuid seejuures nägemata kogukonnas elavat inimest. Oleks juba aeg mõista, et haldusreform ei ole algklassi matemaatikatund.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt