Ivo Känd: kuidas võib võita 200 miljonit krooni (Tartu Postimees)

Arvamus
|
27.02.2009

Jaanuari lõpus kutsus riigikogu esimees Ene Ergma omavalitsusliitudega kohtumisel haldusreform lõpuks ära tegema.

Jaanuari lõpus kutsus riigikogu esimees Ene Ergma omavalitsusliitudega kohtumisel haldusreform lõpuks ära tegema. Sellel kohtumisel küsis Ergma, kuidas oleks võimalik samad asjad, mida praegu riik ja omavalitsus teevad, teha ära vähema kuluga.

«Selliseid ettepanekuid ootame riigikogus kikkiskõrvu,» vahendas Postimees-on­line Ene Ergma sõnu.

Ma ei pea õigeks omavalitsuste liitmist praegu, mõni kuu enne kohalikke valimisi. Samuti vajaks põhjalikumat analüüsi, millist kulude kokkuhoidu haldusreform ikkagi võimaldaks. Peale kõige muu vähendaks ülalt alla haldusreformi tegemine kohalikku omaalgatust ja võib mõjutada negatiivselt juba käimasolevaid valdade ja linnade liitumisläbirääkimisi.

Teisalt: praeguses majandusolukorras on muidugi vajalik, et riigiaparaat toimiks tõhusamalt. Raha tuleb kokku hoida kõikjalt, seda ka avalike teenuste kuludelt viisil, et teenus ei kannataks.

Poolik reform lõpule

Mul on ettepanek, mis võimaldaks õhus olevat riigieelarve puudujääki vähendada heal juhul korraga 100 miljoni krooni võrra. Sellises olukorras annavad mõistlikke tulemusi vaid radikaalsed eelarvekärped ning nii tuleks viia lõpule 1993. aastal algatatud reform – kaotada maavalitsused.

Enne 1993. aastat toimis Eestis kaheastmeline omavalitsussüsteem. Suurt osa rahadest käsutasid maavalitsused, kelle seadusandlikuks organiks olid maavolikogud. Võibolla mõni lugeja veel mäletab seda.

Pärast 1993. aastat läksid peaaegu kõik rahad maavalitsustelt omavalitsuste kätte, kes kõik said iseseisvad eelarved, maavolikogud aga saadeti laiali. Maavalitsused seevastu jäid ning nende tegevuse sisu on jäänud vahepealsetel aastatel pisut tähelepanuta.

Mis siis toimub Eesti Vabariigi viieteistkümnes maavalitsuses? Audiitorfirma Ernst & Young on analüüsinud Eesti maavalitsuste tööd viie maavalitsuse 2007. aasta tegevuse põhjal ning jõudnud järeldusele, et maavalitsused kulutavad väga palju aega ja energiat tunnustamis- ja esindusüritustele.

Uurides, kui palju Eesti maavalitsused oma tegevuseks raha kulutavad, saame jahmatava tulemuse.

Selgus koguni, et kolmandik maavalitsuste töötajatest tegeleb iseenda asutuse majandamisega (EPL, 20. oktoober 2008).

Niisiis on maavalitsuste põhifunktsioonideks tänapäeval kõikvõimalik esindamine ning riigi ja omavalitsuste suhete vahendamine ja lisaks teeb maavanem järelevalvet kohalike omavalitsuste õigusaktide üle.

Liigne kulu

Kõik need funktsioonid on asendatavad – ministeeriumide, omavalitsusliitude ning miks mitte õiguskantsleri poolt, kes jälgiksid omavalitsuste õigusaktide seaduspärasust.

Uurides, kui palju Eesti maavalitsused oma tegevuseks raha kulutavad, saame jahmatava tulemuse.

2008. aasta riigieelarve järgi on maavalitsustele kokku eraldatud 887 miljonit krooni. Sellest summast on konsolideerimata eelarve kuludereal tegevuskuludeks 204 miljonit krooni.
Tegevuskulud tähendavad maavalitsuste personalikulusid (154 miljonit krooni) ja majanduskulusid (50 miljonit krooni).

Andes kaudset hinnangut maavalitsuste tegevuse tõhususele, arvutagem tegevuskulude suhe kogukuludest – see on 23 protsenti. Teisisõnu, iseendale kulutavad maavalitsused peaaegu neljandiku kogu neile riigieelarves eraldatud summast.

See ei ole eriti efektiivne. Pealegi – kas meile meenub kohe mõni omavalitsus, mille valitsemiskulud oleksid maavalitsusega võrreldava suurusega?

Miljon marjaks

Siit johtubki ettepanek maavalitsused kaotada. Tõsi, esialgu ei ole kokkuhoid siiski kakssada miljonit, vaid tõenäoliselt umbes sada miljonit krooni – ametnikele tuleb maksta koondamisraha, nende palkadelt jäävad saamata maksud ning mingid summad tuleb kulutada ametnike ümberõppeks või sotsiaaltoetusteks.

Ent praeguses riigieelarve olukorras kulub iga leitud miljon marjaks. Ma ei näe mingit põhjust hoida käigus ebaefektiivset maavalitsuste süsteemi, mille funktsioonidega saaksid teised riigiasutused ja omavalitsused põhimõtteliselt hakkama.

Eesti tegelikkus on praegu aga selline, et tootlikkus väheneb jätkuvalt. Majanduse konkurentsivõime aluseks on rahva heaolu kasv ja inimareng. Edukuse hindamise kriteeriumiks peaks olema tööhõive ja tootlikkuse kasv.

Vaesust võib ümber jagada, kuid rikkamaks sellest ei saa, tähelepanu tuleb pöörata majanduse kasvule, alustades kogukonnast, lõpetades riigi tasandil – see tagab Eesti riigi jätkusuutlikkuse.

Seega loodan, et Ene Erg­ma ja teised otsustajad riigikogus kikitavad selle jutu peale kõrvu.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt