Jaanus Tamkivi: ülereguleeritud seadus takistab metsa majandamist (Äripäev)

Arvamus
|
Jaanus Tamkivi
|
14.03.2008

Möödunud aasta oli metsamajanduses eriline, puidu hind kerkis sellisele tasemele, millest keegi unistada pole osanud.

Möödunud aasta oli metsamajanduses eriline, puidu hind kerkis sellisele tasemele, millest keegi unistada pole osanud. Pea iga sortimendi juures võis öelda: sellist hinda pole enne kuuldud ega nähtud! Võiks siis ju arvata, et turu nõudluse ja pakkumise rusikareeglid tinginuks möödunud aastal Eesti metsade raiemahu olulise tõusu, kuid ei. Jättes siinkohal kõrvale riigimetsanduse paeluva temaatika, tuleb nentida, et erametsade raiemaht jätkas oma senist ühtlast ja järjekindlat allakäiguteed.

Praegune metsade majandamist reguleeriv seadusandlus näib lähtuvat põhimõttest, et raie kui seesugune on halb ja raiuda tuleb võimalikult vähe. Seda toetab laialt levinud uskumus, justkui oleks Eestis mets otsa lõppemas ja maa ägab röövellike raiete laastamistööde kütkeis. Ometi võime juba mõnda aega tõdeda, et Eestimaad pole viimase saja aasta vältel katnud rohkem metsa kui praegu. Võrreldes okupatsioonieelse ajaga on metsamaa maht pea kahekordne, kusjuures riigimetsade pind on jäänud tollasega võrreldes enam-vähem samaks. Viimase kümnendi statistikast näeme selgelt – riigimetsade raiemaht on vähenenud mõõdukas tempos, erametsade raiemaht on võrreldes 1997.-1999. aastate maksimumnumbritega vähenenud pea kolm korda.

Mis põhjustab erametsaomanike süvenevat apaatiat oma metsa majandamisel? Olen veendunud, et olulise panuse erametsaomanike majandamisviisidesse on andnud viimaste aastate metsapoliitika paranoiline suhtumine metsaomanikku. Viimane metsaseadus on oma kirjutamise algusest peale ajale jalgu jäänud ja lähtus tont teab kust üleskerkinud dogmast, et metsi raiutakse palju. Ka seaduse kirjutajad said sellest aru, aga poliitiline tahe ei sõltu sageli tervest talupojamõistusest. Selle tagajärjel kehtibki meil praegu ilmselgelt ülereguleeritud, põhjendamatult keerukas metsaseadus, mille täitmine riigile endalegi selgelt üle jõu käib.

Markantne näide selgest ülereguleerimisest on metsamajanduskavade riigipoolse kehtestamise nõue. Selle ülesande täitmisega on riik lootusetult jänni jäänud ja sestap ei saagi metsakasvataja täies mahus oma metsi majandada.

Esmalt kontrollib riik, kas need inimesed, kes metsa inventeerivad, oma asja üldse tunnevad. Selleks on ette nähtud metsakorraldajate litsentseerimine. Iga metsakorraldaja peab läbima põhjaliku teadmiste kontrolli ja saama riigilt vastava litsentsi. Seejärel läheb paberitega metsakorraldaja metsa, inventeerib selle ja koostab metsamajandamiskava, mis kirjeldab üksikasjalikult, mida omanik selles metsas teha tohib. Seejärel esitab too ametlikult asjatundjaks tunnistatud inimene oma töö riigile, kes kontrollib üle, kas töö sai ikka õigesti tehtud.

Teisisõnu, toimub metsamajandamiskava kehtestamine. Kuid sellestki ei piisa. Tegelikule metsatööle eelneb riigile metsateatise esitamine. Ja kolmandat korda kontrollib riik, kas inimene, kes esialgselt metsas käies kuused-kased kirja pani, metsa ära kirjeldas ja sellele sobiva raie ette nägi, ikka teadis, mida ta teeb.

Seadus näeb ette metsateatises esitatu reaalse kontrolli, kusjuures vastav ametnik on kohustatud iga kord ka selles metsas uuesti käima. Seega – riik ei usalda iseennastki, rääkimata siis metsaomanikust. Kõigiks nendeks toiminguteks peab riik ülal hiiglaslikku ametnike armeed, sest seadus, ehkki veider ja bürokraatlik, vajab täitmist.

Mida peaksid tegema aga metsaomanikud, kes kõiki seaduse keerukusi arvestades oleks tohtinud metsa raiuda näiteks sügisel, kui puidu defitsiit oli eriti terav ja hinnad seetõttu parimad, riik aga lihtsalt ei jõudnud kavasid kehtestada?

Praeguseks on olukord muutunud. Võime öelda, et meie keskmine metsaomanik on seadusekuulekas, tema soov on majandada oma metsi nii hästi, kui ta seda oskab, tehes kõik metsamajanduslikud tööd õiges mahus ja õigel ajal ning makstes kõik maksud. Kuid paljude metsaomanike puhul jääbki see vaid sooviks, sest majandamine peab ennast ära tasuma. Praegune õigusruum soosib aga pigem metsamaa müüki, laenu tarbeks pantimist või lihtsalt paremate aegade ootamist, mitte aktiivset majandamist.

2006. a statistilise metsainventuuri andmetel vajaks üle 120 000 ha metsa kiiret majandamist. Alati võib öelda, et looduslik mitmekesisus kasvab, kah õige. Kuid miskipärast tunneme siirast rõõmu oma puidust valmistatud toodete üle, olgu need majad, mööbel või lihtsalt käsitöö. Ka ahju või kaminasse paneme meeleldi puud, ehkki võiks ju kütta gaasi, põlevkiviõli või elektriga.

Oluline osa looduses on metsalagendikel ja raiesmikel, mis on paljude liikide elupaigaks; puude harvendamine meeldib aga näiteks nii metsisele kui põdrale. Mida nooremad metsad, seda rohkem seovad nad süsihappegaasi ja toodavad hapnikku. Seega – mets ei lähegi aastatega aina paremaks.

Põllumehel on tabav kõnekäänd: narri põldu üks kord ja tema narrib sind üheksa korda. Veelgi drastilisem on olukord metsas – teed midagi valesti või jätad tegemata, annab see tunda aastakümneid.

Mis parandaks olukorda? Esmalt: metsaseadus arusaadavamaks, vähendades tarbetut bürokraatiat. Jätkame metsakorraldajate litsentseerimist ja kontrollime metsateatise esitamisel, kas metsaomanik on metsakorraldaja tööst õigesti aru saanud, kuid kaotame ära vahepealse metsamajandamiskava kehtestamise etapi. Oluline on ka erametsaomanike nõustamine ja toetamine.

Ärgem unustagem meie metsade hindamatut väärtust looduskeskkonnana. Asume taas sisuliselt kaitsma seniseid kaitsemetsi, mis kehtiva metsaseaduse kohaselt on väljaspool kaitsealasid kadunud. Innustades erametsaomanikke oma metsa majandama ja pakkudes talle mõistuspärase õigusraamistiku, tagame looduskaitseliselt väärtuslike metsade säilimise ja tulundusmetsas säästva metsamajanduse põhimõtete järgimise.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt