Jürgen Ligi: Lätis on üleminek emakeelsele haridusele toimumas, miks meie hakkama ei saa?

Arvamus
|
Jürgen Ligi
|
09.10.2021

Eesti keele arengukava pärineb teistsugusest poliitilisest minevikust ja eesti keele ülemineku ambitsioon on seatud liiga kaugusele, 2035. aastasse.

Esimest korda iseseisvusaastate jooksul on valitsus arutamas reaalset plaani Eesti hariduse muutmiseks lasteaiast alates eestikeelseks. Riigieelarves on selleks eraldanud ka esimesed miljonid. Ent ükskõiksusel ja vastupanul selles vallas on pikk ja kangelaslik ajalugu ning üks etapp sellest oli ka äsja riigikogus. “Oluliselt tähtsa riikliku küsimuse” pähe pidime seal aru pidama Eesti keele õpetamise olukorrast vene koolides.

Päevakorrapunkti nimi oli süütu, ent tegeliku probleemiga võrreldes olnuks see nagu koroonakriisi lahendamise asemel nõu pidamine selle üle, kuidas vältida vaktsineerimist ja üle elada selle tüsistusi.

Parlamendi üldkogu ei võtaks ühegi teise õppeaine õpetamist ega isegi venekeelsete koolide õpitulemuste üldist mahajäämust eraldi ette, ent toas ja õues oli elevant: lõhestatud ja kakskeelne koolisüsteem, mis toodab lõhestatud ühiskonda ja kehvi väljavaateid neist venekeelsel poolel. Tegelikult tervikule.

Eesti keele õpe või eestikeelne õpe

Et riigikogu nüüd millelegi nii kitsalt erialalisele keskenduda üritas, oli tolle vastupanuvõitluse kaja ja märk, kuidas suured asjad juhtuvad tihti omast ajast hiljem. Kui praeguse parlamendikoosseisu alguses esitasime taas eelnõu, mis sunniks valitsust eesti keelele üleminekut korraldama hakkama, otsustas valitsusliit selle mitte üksnes põhja lasta, nagu eelmise koosseisu omad, vaid teha ka vastukäigu. Asutati probleemkomisjon, mis nüüdse arutelu algatas, et viia tülikas jutt eestikeelselt õppelt mugavalt eesti keele õppele. Täpselt samuti viisid peaminister ja haridusminister ta eesti keele õppele parlamendis neli aastat, kuigi palusime neil seda mitte teha.

Komisjoni juhiks nagu kits kärneriks pandi Mihhail Stalnuhhin, küll hea eesti keele oskaja ja õpetaja, ent vihane venekeelse õppe kaitsja. Mees kutsus kaasesinejateks spetsialistid, kasvatusteadlase ja filoloogi, ent noistki esimene kõlas nagu kõlab too Eesti nõukogude epidemioloog vaktsiinivastaste filtri kaudu: mingit süstimist ei tohtivat epideemia ajal olla. Stalnuhhin reserveeris endale kaks korda rohkem vastamise aega kui jättis ekspertidele, ent ei pälvinud ainustki küsimust. Arutelust ei saanud suurt asja ka esimese külalise ajal, jutu viis kümnesse alles professor Birute Klaas-Langi ettekanne.

Viimastel aastatel on sellel reformil olnud mitu tagasilööki, põhiliseks takituseks blokeerivad erakonnad. 2016. aasta koalitsioon tõmbas esimese asjana tagasikäigukangi ja eraldas raha hoopis eestikeelsuse 60/40 nõudest loobumiseks vene gümnaasiumides. See on täpselt vastupidine praegusele otsusele lisarahastada eesti koole, kus muukeelsete osakaal on sedavõrd suurem, et vaja läheb tuge.

Rahvuskonservatiivide põhimõtteline viga

Kui 2017. aasta alguses tõstsime eestikeelse ühtluskooli poliitilisse päevakorda, andsid selle pihts tuld nii Keskerakond, Isamaa kui sotsid. Eksharidusminister Jevgeni Ossinovskile kuulub siin Eesti poliitikaajaloo kõige baroksemaid avaldusi vene kaardist, rahvustevahelisest vaenust, roostes suurtükist jms, kusjuures idee ise oli tegelikult täiesti uus ja roostevaba. Guugeldan teda vahel ja imestan, sest küsimise peale on ta mulle vastanud, et asi tuleb ära teha. Praegu loodan tema toele.

Kui rahvuskonservatiive võiks eeldada olevat teemas kindel käsi, siis võta näpust. Nad polnud jätnud haridusministeeriumisse maha ainustki nähtavat märki, et tahetaks ja suudetaks luua ühtset eetikeelset kooli, kuigi olid seitse aastat pluss viis aastat järjest haridusportfelli hoidnud. Ma ei oska öeldagi, kui palju saab seda neile ette heita, kuna 1997. aasta otsus lükata eesti keelele ülemineku algus 2000. aastalt 2007. aastasse ja selle piiramine gümnaasiumiga ei pälvinud erilist tähelepanu isegi riigikogust vaadates. Ometi tehti siin ära väga põhimõtteline viga, sest algus pidanuks olema just alumises otsas, alushariduses ja algkoolis ning asi läinuks siis palju lihtsamalt nii laste kui õpetajatega.

Et meile on osatud iga eelnõu peale ette heita põhiliselt vaid seda, et me ei teinud asja ära haridusministri portfelli hoidmise ajal – plaani ennast eelnõud konktreetselt ette ei kirjutanud ja kritiseerida ei andnud -, siis siin on esimene põhjus – polnud ees eeltööd ega isegi ideed, aga neiks paratamatult vajalik portfell oli olnud alati teiste käes. Nii võttis see lihtsalt pool aastat kauem, aga pole vabandus venitada praegu. Teine põhjus on juba formaalloogiline – mitte tegemata asjade, vaid juba ära tehtud asjade tegemist saab poliitikule ette heita.

2019. aasta tagasilöögis on tähelepanu vääriv, et kuigi ametlik vastuseis tuleb Keskerakonnalt, kes venekeelse kooli kaudu on harjutanud oma valijaskonna isoleerimist ja konserveerimist, olid kõige vihasemad vastulaused hoopis rahvuskonservatiividelt. Ei oldavat nõus eksperimentidega, ehkki riigikeelsus on avaliku ja tasuta hariduse loomulik rahvusvaheline praktika.

Praegu on Isamaa avatum, aga EKRE ainsad mured on venelaste eraldi hoidmine ja neile vaid keele õpetamine. Selle kohta ütles juba 2017. aasta Inimarengu aruanne, et keeleõpe üksi ühiskonda ei aita ja keeltki ei saa selgeks teisekeelses keskkonnas. Et vaja on barjääride murdmist ning keele ja aineõppe sidumist, kinnitavad kõik lähedased teadused.

Pidur peal

Kas tänavune koalitsioon alustas tegelikult rabedalt ning prof. Klaas-Langi pettumus (PM 27.01) oli asjakohane. Mina raporteerisin ajakirjandusele enda teadmisest, et eestikeelsele õppele üleminek lepiti kolitsiooniläbirääkimistel kokku, kuid osalenud Mailis Reps ja Jaak Aab kiirustasid vastu vaidlema, et venekeelne kool jääb.
Praegused otsused viitavad õnneks muule.

Ma loodan, et portfelli uus hoidja Liina Kersna ning eraldatud raha suudavad reformi kindlustada. Keskerakonna vastuseis ei tundu neile endilegi päris veenev, avalik teadlikkus on uuel tasemel ning vene kool tuntavalt hääbub. Venekeelsesse mulli jääjate tulevik on tume ning isegi parteiliselt on neile ilmunud uus ja küünilisem manipuleerija.

Mind häirib asjale siiski peale jäänud pidur. Eesti keele arengukava pärineb teistsugusest poliitilisest minevikust ja eesti keele ülemineku ambitsioon on seatud liiga kaugusele, 2035. aastasse. Paberid jätavad omakorda mulje, et kõike üritatakse uputada detailidesse ning millegagi ei kavatsetagi riskida selle nimel, et kehva perspektiiviga aastakäike ei tekiks aina juurde.
Aga olukord muutuks suuresti ise, kui näidataks välja laia poliitilist tahet. Probleemid ja liikumissuunad on tegelikult ära kirjeldatud, on vaja sõnumit, et tuleb minema hakata.

Teadlased, spetsialistid, koolijuhid, õpetajad, poliiikud, praktikud, koolipidajad, lapsevanemad tuleb saada koos vankri ette ja hirmud maha võtta. Kus ei saada, tuleb omavalitsuse kool riigistada ja koolijuhid välja vahetada.

Pooleteise aastakümne asemel võiks sihik olla lasteaedade viimase klassi muutmisel eelkooliks juba tuleval aastal. Sealt aastahaaval edasi ametlikult juba eestikeelse gümnaasiumini kulub vaid üheksa aastat, millega koos peaks lisanduma eestikeelsuse lisamine ka vahepealstes aastakäikudes.
Tulemus pole koolide mehaaniline liitmine, kui selleks just üksmeelt ei teki. Ja kuigi laste kohanemsvõime on räägitust suurem, jäävad ikkagi mingid traditsioonid, koolivalikud ja kokkuhoidmised, mis väldivad suurt traumat, sealhulgas eesti keelele ja koolile.

Et aineõppe ühendada keeleõppega, pole puudu tingimata õppematerjalid, sealhulgas on juba olemas e-õppe võimalus. Muidugi on vaja täiend- ja ümberõpet, õpetajakoolitust, pilootprojekte, vanemakoolitust, koolijuhitide ettevalmistust, aga seda kõike siiski trgemise käigus. Kiiret on abi huvitegevus muutmisest eestikeelseks. Präänikuks peavad olema motivatsioonipaketid ja piitsaks riiklik kvaliteedikontroll ning personalivalikud. Õpetajakutset alandavad on hädaldamised, et ôpetajad ei saa õppimisega hakkama.

Üks motivatsioonipakett vôiks meie jaoks olla Lätis. Juba eelmisel õppeaastal oli neil 7.-9. klassis vähemalt 80% õppest ja gümnaasiumides kogu õpe läti keeles. Miks eestlased kaugelt väiksema muukeelsete osakaalu juures kehvemad peaksid olema ja kuidas tohivad?


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt