Kui asi klapib, avaldab Martin Helme esmaspàeval sellele valitsusele usaldust. Nimelt on valitsus korraldamas riigikogus enda suhtes usaldushääletust seotuna EL taastekava rahastamise ja omavahendite eelnõuga. Eelmises valitsuses seisis selle eest Brüsselis toonane rahandusminister Martin Helme.
Pole usutav, et see polnuks Eesti kõige mõjukama mehe kindel tahe ja ta lasknuks ennast selleks mõjutada. Taasterahastu käis läbi Euroopa rahandusministrite arutelult, kiideti konsensuslikult heaks Ratase valitsuses, kuhu ta kuulus ning seejärel peaministrite kohtumisel EL Ülemkogus. Samuti on Helme alati esimene toetama kulutamist ja laenamist, mida ELs seekord plaanitakse.
Helme enda algatus
Et faktid täpselt fikseerida, siis 11. juunil kiitis taasterahastu heaks eelmine valitsus. Pärast Euroopa rahandusministreid andis talle 17. juulil heakskiidu EL Ülemkogu ning 29. septembril ning 3. detsembril jagas Ratase valitsus isegi ära Eestile taasterahastust oodatava raha.
Nüüd on rahvusparlamentide ratifitseerimiste kord, aga asja on tekkinud ebaklapp. Eelmise rahandusministri erakonna seisukoht on muutunud koos positsiooniga ning väljendub 700 muudatusettepanekus, mis halvaksid riigikogu. Ka kogu EL taasteplaan takerduks, sest oleme niigi kõige aeglasemate seas.
See olevatki nüüd uus eesmärk ja ka siin on kahtlemata kusagil loogika, üles otsimine võtab lihtsalt pisut aega. Helme on hakanud väitma, et ta enda heaks kiidetud algatus annab ära Eesti eelarve- ja maksupoliitilise suveräänsuse.
Euroopa Komisjon hakkavat meile kehtestama makse, kohustavat laenu tagasi maksma, mitte ei tee kingitust, tagasimakse olevat suurem kui saadav raha ning pealegi öeldavat meile ette, milleks laenu kasutada.
Ülestunnistus on iseenesest kiiduväärt, kuid enesele tehtavad etteheited jäävad segaseks. Tagasi maksmise kohustus on laenude tunnus alati ning huvi kulude otstarbe kohta laenu andja tavapärane hooluskohustus. Siiski poleks saanud rahajaotust mullu ära teha Eesti valitsus, kui see oleks Brüsseli diktaat.
Nagu eurorahal ikka, kasutavad riigid ka taasterahastut erinevalt, et ühisele laenamisele siiski strateegilised suunad ühiselt otsustati, on ent kah loomulik.
Ühiselt laenamise üks eelis on madalam intress kui Eesti nii pikaks ajaks saaks, teine, et ühist majandusruumi koos stimuleerides ja reformides saadakse tugevam mõju, eriti mis puudutab väiksemaid ja avatumaid majandusi nagu Eesti oma. Kuid risti vastupidi etteheidetele tuleb Eestil ka tagasi maksta vähem kui raha saadakse, mis teeb asja meile seda soodsamaks.
Maksuautonoomia saab Eestil väheneda ainult siis, kui me sellega ise nõustume. Kuid tolle ainsa etteheiteks toodud näite, plastikpakendjäätmepõhine panuse kohta EL eelarvesse andis suvel nõusoleku peaminister Ratas.
Sellest panusest ei tulene ühtki maksu, küll aga saab Eesti seda kümmekonda miljonit aastas vähendada plastijäätmeid vähendades. Muidugi ei kiitnud Ratas asja heaks omapäi, vaid läbirääkimistel teiste peaministritega, küsinud selleks eraldi nõusolekut Martin Helmelt ja Helir Valdor Seedrilt, mille ta neilt ka sai. Eesti oli muide ainus 27 riigist, kes sellele oli vastu ajamas, milles on üsna keeruline aadet tuvastada.
Tuleb kuidagi üles leida loogika, miks ei luba Eesti mõjukaim mees kinnitada parlamendil sama asja, mida lubas eelmisel valitsusel, kuhu kuulus. Mina poliitikavaatlejana olen meelemuutuse põhjuse tuvastanud riigi suveräänsusele antavas omapärases tähenduses.
Ühelt poolt tähendab see EKREle riigi sõltumatust suveäänselt üksi, kaitsetu ja vaene olemise hinnaga. Ühise rahastuga kaitsvad liikmesriigid end praegu ju majandus-, meditsiini kui eelarvekriisi vastu. Mis aga erilisem veel, riigi suveräänsus on allutatud parteile, Eesti otsustusõiguse saab nende tõlgenduses määrata EKRE üksi. Sellise nurga alt saab üks ja sama eelnõu olla kõlblik nende võimul olles ja muutuda kõlbmatuks opositsioonis. Mitte tema sisu, vaid partei positsioon peab määrama eelnõude saatuse.
Sama lugu NETSiga
See pole kaugeltki ühe näite põhjal tehtud tähelepanek. Ainuüksi viimastest nädalatest saab mainida vähemalt kahte veel. Nii luges parlament Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmist. Eelnõule oli algatajana 13.10. 2020 alla kirjutanud siseminister Mart Helme ning ka kooskõlastused läbis seegi eelmises valitsuses.
Mitte keegi ei saanud ministrit seda algatama sundida, ent riigikogu arutamise ajaks oli tema istekoht seal, partei andis saalis tuld ja nõudis enda eelnõu tagasi lükkamist kohe esimesel lugemisel.
Kuulsam muidugi on partei võitlus nakkushaiguste ennetamise seaduse muutmise vastu. Selleks õhutati ka inimesi tänavale, kust osa ei taha siiani lahkuda süüdistusega, et Eestis ehitatakse politseiriiki. Ent igati järjepidev partei käitumises on, et tegemist on sisuliselt eelmise valitsuse ja Helme enese algatuse ja juba kehtiva seadusega, mis koroonnaennetuseks politsei hädaolukorras appi võtta lubab.
Muudatused selles on plaanitud vaid tehnilised ning marginaalsed. Ka on kõik praegu politseile etteheidetu toimunud seniste seaduste alusel ja politsei töömeetodid ning nende regulatsioonid kehtivad juba ammu.
Aga ega me keegi ju kahtle EKRE põhimõttekindluses. Neiks põhimõtteiks tuleb lihtsalt pidada riigi suveräänsuse realiseerumist vastavalt nende partei kooraldustele ning nende seisukoha sõltumist istekohast.