Vabaduse väljaku vastumeeleavaldus ei toimunud vabaduse, vaid vangistuse toetuseks. Kaitsmatute inimeste kogunemine ja vaktsineerimisest keelduma veenmine saavad vabadusele kaasa tuua ainult piiramisi. Aga vaimne vangistus, mida otsimas käidi, ei ole kuidagi parem. Kuuluvus- ja tunnustusvajadus, mida nii rahuldati, asuvad küll inimvajaduse püramiidi tipus, aga nende teenimise viis on madal ja lõhub turvalisust, mis on vajaduste vundament ja ühine hüve.
Ainuüksi selle usuliikumise juhtide isikud ja motiivid ilmestavad, miks keegi ei saa nuriseda teiste pahameele peale, kui ei käitu ise vastutusvõimelise täiskasvanuna. See pahameel on olnud ka vaoshoitud võrreldes ülesköetusega sektis endas ja mitmekihilise ohuga, mida nende liikumine ja jäigastumine kätkeb.
Eesti puhul tuleks suunajate loetelus ekstra ära märkida Kreml, kelle roll teeb vabaduse, oma peaga mõtlemise ja oma õiguse jutu eriti irooniliseks. Ei ole praktilist vahet, kas seekord on Moskva otsest juhtimist, agente või ainult kasulikke idoote, sest see sõda juhib end praeguseks ka ise. Kõikvõimalie kanalite kaudu vaktsiini- ja muude tülide õhutamine läänes on Kremli klassika, koroona avas lihtsalt sellele uue võimaluse. Eestis on üksteist leidnud «rahvuskonservatiivid» ja kremlimeelsed jäänud korduvalt ka koos kaamerate ja mikrofonide ette.
Eesti puhul tuleks suunajate loetelus ekstra ära märkida Kreml, kelle roll teeb vabaduse, oma peaga mõtlemise ja oma õiguse jutu eriti irooniliseks.
Vaktsiinivastasuse lähtekoht arvatakse olevat USA taustaga alternatiivmeditsiiniäri, mille käibed on toetatud meilgi tuntud ja mütoloogiast ning taas kohalikest uhuu-kõlakodaest ja edasimüüjatest. Et ka üldiselt ratsionaalsed eestlased kuuluvad nüüd äkitselt sellesse kultuuriruumi, kus kogu see jamps populaarne on ja iga päev inimesi tapab, selle eest peame kokkuvõttes vaatama kohalike vangivalvurite poole vaba Eesti kõige populaarsemast erakonnast.
Psühholoogia on liikumise liidrite profiili suhtes halastamatu. Kirjeldatakse antisotsiaalset isiksusehäiret, patoloogilist valetamist, vastandlikke seisukohti sõltuvalt olukorrast, tulevikuperspektiivi puudumist. Selles pole paraku ühtki punkti, mis ei iseloomustaks ka konkreetselt .
Veel mõne kuu eest veenis Helme publikut, et epideemia aitab peatada ainult vaktsineerimine, vaja on vaid vastu pidada. Vastavad videod on Google’iga lihtsalt leitavad. Praegu on leitavad ka intervjuud, millest ühes näiteks väljendab ta «õudset ärritust», et ei räägita parematest lahendustest kui vaktsiin, ning nimetab teadlaste ja valitsuse tegevust seadusevastasteks. Ise ja enda pere vaktsineeritud, hõikas ta Vabaduse väljakul tuhandetele fännidele, et nood mõtlevad oma peaga, sest ei vaktsineeri. Hädavajalikust meditsiiniprotseduurist räägib ta veel ainult kuritegelikkuse ja sundvaktsineerimise võtmes, milleks on selle meelevaldselt ümber defineerinud. Ja jõuab nii lõpuks muidugi üleskutseni kukutada valitsus.
Psühholoogia on liikumise liidrite profiili suhtes halastamatu. Kirjeldatakse antisotsiaalset isiksusehäiret, patoloogilist valetamist, vastandlikke seisukohti sõltuvalt olukorrast, tulevikuperspektiivi puudumist.
Et see mõjub, nägin kasvõi oma nõo pealt sealsamas platsil. Mälus on ta alati kena ja sõbralik poiss, nüüd aga jagas intervjuud nagu võõras. Ta pole enam diplomeeritud bioloog ega sõjaväelane, vaid värske poliitik ja volikogu liige, kelle kõikemattev paine on, et talle tahetakse teha süsti. Me traditsiooniliselt rahvuslikules suguvõsas polnud Vene ajal kunagi olnud vaja minna poliitika pärast tülli, nüüd teatas tema vastuseks omaste imestamisele, et nood on enamlased ja et võimu vahetumisel võetakse vaktsineerijad vastutusele. Partei poolt, kellest nõukanostalgilisemat eriti polegi. Tundub nagu film, kus perre ilmub korraga punane või haakristipaelaga aktivst.
Platsil oli ka vana lugu arstidest kui mõrtsukatest. Oli hüüdlause «Eesti arstid on saast», ähvardati vastutusele võtmisega, Helme nimetas nad intervjuus meditsiinimaffiaks ja nõudis hüsteeria lõpetamist. Nagu sellest kurnatud meedikutele veel vähe oleks, teatas ta silmagi pilgutamata, et Eesti haiglastes on ruumi küll ja küll. Tulemusena on aktivistid nüüd üritanud ka haiglatesse tungida, et seda tõestada.
Isiklikult Helme määrab juba ka rohud, mis olevat vaktsiinist tõhusamad, ehkki ametlik kinnitus on vastupidine. Imervektiin näiteks kahtlemata aitabki viirust tappa, aga tingimusel, et too ta sisse sedavõrd ära uputada, et tulemus on ka inimesele surmav. Tuleb olla piiritult küüniline, et arsti mängima üldse hakata, ning piiritult häbitu, et jääda ignoreerima kõiki ümberlükkamisi ja selgitusi. Kogu selles võitluses langevad kõige tõenäolisemalt tema enda jüngrid, aga kaalutlus on sedapidi, et iga kadunu asemel toob vastaline viha mitu uut. Ilmset kümned tuhanded inimesed ei loe enam ajalehti, kuula raadiot ega vaata televisiooni, mida ei pakutaks selles mullis, kuhu sisse nad on lasknud end sulgeda.
Kogu selles võitluses langevad kõige tõenäolisemalt Helme enda jüngrid, aga kaalutlus on sedapidi, et iga kadunu asemel toob vastaline viha mitu uut.
Antisotsiaalset häiret ja patoloogilist valetamist on õigupoolest täis kõik viimase aja suured poliitilised erimeelsused, mõni neist, nagu süvariigi teema, lihtsalt iseendast välja imetud. Fenomenaalne on ka ilma perpektiivita elamine. Eesti majanduse areng seisnevat maksimaalses tarbimises, võlgu elamises ja riiklikus kulutamises. Pensioniks ei tohtivat säästa, sest tulevikku polevat võimalik prognoosida ning jooksev kulutmine olla , keskkonnamured olevat hüsteeria ja Maa tervisega olevat kõik korras. Kõik see on perspektiivitu ühiskondlikult ja ökoloogiliselt, aga tootnud poliitilist võimu ja sissetulekut endale ja perekonnale.
Kui jätame kodanikud selle kõige meelevalda ja pingutame üle empaatias, me mitte ainult ei julgusta vaktsineerimise ees kõhklejaid ja pikenda epideemiat, vaid hakkame Eestile ka tulevikus saama koalitsioone, kus «ei tehta koostööd nende väärtustega», vaid tehakse nendega, sest nemad on hetke heaolu nimel nõus kütma elamist sisustuse ja seinamaterjaliga.
Mis vaktsiinivastasusse puutub, siis ilmselt jääbki see seitsmendik meist oma usujuhtide innustusel loodusliku valiku meelevalda, paraku küll mitte üksi. Nad mõistavad vabadust teiste vabadusse sisse sõitmisena ja peavad seda surmani ainult oma asjaks. Nemad ei allu enam argumentidele ega enamasti isegi ebamugavustele, mida koroonapassi puudumine toob. Pigem elavad nad end välja mõne vaese kassapidaja peal, et tunduda endale korraks võitjana ja mitte alistuda «valitsusele». Ent kõhkleva eelviimase seitsmendiku veenmisel ei tohi olla alla andmist, kuni enesekesksus seal pole veel patoloogiline.