Reedel (28.06.2019) (toimus Zürichis Euroopa liberaalsete parteide volikogu. Kuivõrd ühe punktina oli päevakorras Eesti Keskerakonna tegevuse arutelu EKRE-ga koalitsiooni moodustamisel, siis seadsin minagi sammud sellele koosolekule.
Tõtt öelda ei arvanud ma enne koosolekule minekut, et selles päevakorrapunktis erilist arutelu tekib. Kui ma olin Euroopa Parlamendi liige, siis oli meie fraktsioonis nii mitu erinevat parteid samast riigist. Ja kui näiteks portugallased tõid oma sisepoliitilised vaidlused kõigi ette, siis oli küsimus, et miks te seda kodus ei aruta, kuidas see meisse puutub? Olen olnud uhke, et kuigi me oleme Keskerakonnaga Eestis olnud poliitilised vastased, siis me ei ole omavahelisi vaidlusi kunagi Euroopa tasandile toonud. Ka seekord ei olnud meie need, kes selle küsimuse tõstatasid, vaid hoopis Hollandi liberaalne partei, D66, kes oli saatnud ALDE (Euroopa liberaalide) juhatusele kirja küsimustega Keskerakonna tegevuse vastavusest Euroopa liberaalide väärtustega. Ja vastupidiselt ootustele tekkis väga elav arutelu ja küsimusi oli palju.
Keskerakonnast oli positsiooni kaitsma saadetud sotsiaalminister Tanel Kiik. Ta esines peale hollandlaste sissejuhatust põhjendustega, miks just see koalitsioonpartner valiti ning üritas rääkida Eesti erakondade ajaloost, mis väärtusküsimuste arutelul tundus kohatu ja kauge. Pidin ka mõne asja korrigeerima oma sõnavõtuga. Näiteks üritas Tanel Kiik väita, et Reformierakonnaga ei jõutud kokkuleppele, seetõttu tuli valitsuskoalitsioonikõnelusi alustada EKRE-ga. Tegelikult oli siiski nii, et Keskerakond vastas eitavalt meie ettepanekule koalitsioonikõnelusi alustada, mistõttu kokkuleppele ei olnudki võimalik jõuda, sest arutelu ei alanudki.
Peale esialgse sõnavõtu said liikmed küsida küsimusi ja küsijatest moodustus pikk järjekord. Mul oli Tanel Kiigest suisa kahju, sest ta pidi kaitsma EKREt, nende väljaütlemisi, nende tegusid, nende väärtusi ja oli näha, et tal on ilmselgelt ebamugav selle pärast. Mitu korda oli sunnitud ütlema, et see pole minu seisukoht ja ma seda ei toeta, ometi toetab seda valitsus, mida nende erakond juhib.
Eelmise päevakorrapunkti all oli teemaks olnud Rumeenia ALDE partei tegevus ja nende väljaarvamine liberaalide hulgast peamise põhjendusega, et nad soovisid teha referendumi, et kirjutada põhiseadusesse, et abielu saab olla mehe ja naise vahel. Seetõttu tekitas suurt poleemikat Keskerakonna ja EKRE koalitsioonilepingu sarnane punkt. Tanel Kiik üritas väita, et see ei ole referendum, vaid me lihtsalt küsime inimestelt, mida nad arvavad ja see ei ole siduv. Mille peale britid hakkasid möirates naerma, et Brexiti referendum ei olnud ka siduv ja kuidas neil praegu läheb? Kui juhatus üritas aru saada, mis on Keskerakonna enda seisukoht selles küsimuses, siis Tanel Kiik viitas vaid sellele, et neil seda programmis ei olnud, aga see on kahe teise koalitsioonierakonna programmis. Jah, aga mis on Keskerakonna seisukoht ja kuidas te seda kaitsete? Keskerakonnal polevat veel seisukohta, mis tekitas saalis suurt kahinat.
Küsiti ka seda, mis on Keskerakonna punased jooned, kui kaugele te lasete sel asjal minna? Konkreetset vastust ei olnud. Kas te ei näe, et see kahjustab Eesti positsioone ja tõsiseltvõetavust Euroopas? Ei näe. Kuidas te selgitate valgete ülemvõimu märke ja rassistlikke kommentaare? Need olevat olnud naljad. Jne jne. Oli ka üks härrasmees, kes ütles, et otsus mitte minna Reformierakonnale partneriks oli õige otsus, aga tema hääl jäi üksikuks.
Enamus rääkisid sellest, et küsimus ei ole mitte konkreetses koalitsioonipartneris, vaid väärtustes, mida nad endaga valitsusse ja seeläbi ka Euroopa laua taha toovad. Euroopa liberaalide partei on seisnud teatud ühiste väärtuste eest, mida Keskerakond ei kaitse. Kui väärtused, mida see valitsus esindab, jätavad meid Euroopas üksi, siis see on juba selgeks ohuks meie julgeolekule. EKRE esindajad on selle lühikese ajaga juba näidanud, et suudavad meid mängida sinna ida-Euroopa nurka, kust me oleme suutnud 27 aastaga välja rabeleda. Kui vaadata Euroopas toimuvaid arenguid, siis tundub, et paljudel tugevatel Euroopa riikidel hakkab sellisest käitumisest saama kõrini. Kui me ei ole nendega samal poolel kliimapoliitika küsimustes ja hakkame võbelema ka rahandusteemadel, siis miks peaksid need riigid muretsema teemade pärast, mis on meile murekohaks? Venemaa liikmelisuse taastamine Euroopa nõukogus on üks viimatine näide.
Seetõttu kõlasid seal ettepanekud, et Keskerakonna liikmelisus tuleb peatada kuniks nad sellises koalitsioonis on või Keskerakond tuleks sootuks välja visata nagu visati rumeenlased.
Minu eelistus oleks, et Keskerakonda ei peaks karistama, vaid Eesti saaks endale normaalse valitsuse. Lõpliku otsuse Keskerakonna suhtes peaks ALDE tegema oktoobris.
The post ALDE volikogu appeared first on Kaja Kallas.