Euroopa arenguga seotud teemasid ei arutata kord aastas, vaid igapäevaselt. Ning need teemad on ühtlasi siseriiklikud ja olulise kaaluga, mistõttu tuleb Euroopa arengusse suhtuda heaperemeheliku hoolivusega. See suhe toimib ka vastupidises suunas: Eesti olulise tähtsusega riiklikud küsimused, mis riigikogu suurde saali jõuavad – koroonapandeemia, fossiilenergia hinnad, kliimakriis, metsastrateegia, ebavõrdsus ja julgeolek – on ühtlasi üleeuroopalise tähtsusega teemad.
Eesti areng ja Euroopa Liidu areng on omavahel otseselt seotud. Nii riigikogus heakskiidetud katusstrateegia “Eesti 2035” kui ka teiste riiklike arengudokumentide lahutamatu osa moodustavad ka Euroopa Liidu vastava valdkonna poliitikad.
Dokument valitsuse EL-i poliitika prioriteetidest järgmiseks kaheks aastaks on seega väljavõte olulisematest arengutest, tegevustest, huvidest ja seisukohtadest, mis on Eesti arengu teenistuses. Kui Euroopa on tugev, on ka Eesti tugev ja vastupidi. Loodan, et riigikogu liikmed on Euroopa Liidu asjade suhtes sama nõudlikud kui riigisiseste eelnõude suhtes.
Kuivõrd tegemist on muuhulgas ka ülevaatega poliitika teostamisest, siis tahan perioodist 2020-2021 esile tõsta järgnevat.
Esiteks saavutasime Eestile soodsa Euroopa Liidu eelarve ja taaskäivitamise kava kokkuleppe. Tänan riigikogu omavahendite kokkuleppe kiire ratifitseerimise eest. Nüüdseks on enamus riike taaskäivitamiskavade investeeringud ja reformid läbi rääkinud ning heaks kiitnud.
Peatselt saavad sõlmitud ka kokkulepped õiglase ülemineku ja struktuurivahendite kasutamiseks. Jätkuvalt on mul hea meel õiglase ülemineku rahastu loomise üle Ida-Virumaa tarbeks ning sellegi üle, et arvestuslikult läheb meile eraldatud toetustest ligikaudu 3,3 miljardit eurot rohepöördele.
Teine oluline märksõna on olnud tervisekriisi ületamine ja Euroopa Liidu üldise vastupanuvõime tugevdamine. Kriisidest õpitakse: piirid on püsinud lahti ja Euroopa Liidu koroonatõendist on saamas üleilmne usaldusstandard. Samuti toimib infoliikumine, riigid on üksteisega jaganud kriisiabi, loodud on ulatuslik majanduspakett ning nii vaktsiinid kui ravimid on saabunud plaanipäraselt. Laiapindne käsitlus julgeolekule, kriisidele ja vastupanuvõimele on tulnud selleks, et jääda.
Euroopa Liit on ja jääb rahu- ja julgeoleku tagatiseks
Märtsis ütlesin, et “on igati Eesti huvides olnud ja peaks alati olema pürgimine Euroopa poliitika ja ühiste otsuste tuumikusse, sest see on väikeriigi tugevaim tagatis oma saatust ja tulevikku ise määrata”.
Vaikijat ei märgata, aga räuskajat ei kuulata, seetõttu tuleb inspireerida, olla usaldusväärne ja leidlik ühistes huvides. On käibetõde, et solidaarsusest on õige mõelda ka kui valgustatud enesehuvist. Valitsus ei taha sõpradele ja liitlastele selga keerata. Ütleb ju vanasõnagi, et sõpra tunned hädas. Ka nõudlikkus ja kriitika on omal kohal, kui need on edasiviivad ning kui Eesti peakski mingil põhjusel ütlema “ei”, siis ainult selleks, et pakkuda veel parem lahendus.
Eesti seisab järjekindlalt euroopalike väärtuste eest ja töötab selle nimel, et Euroopa Liidu hääl oleks maailmas mõjus ja ühtne. Eesti inimestele ja ettevõtetele on oluline, et Eesti seisab Euroopa Liidu nelja põhivabaduse ja siseturu eest ning jätkab ka viienda põhivabaduse – andmete vaba liikumise – eest seismist, sest andmed moodustavad eduka kaksikpöörde tüve.
Eesti toetab ambitsioonikat digi- ja rohepööret ning samuti seda, et pöörataks tähelepanu ülemineku sotsiaalsetele aspektidele – et me ei unustaks selle kõige keskel inimesi, ei jätaks muutuse läbiviimisel kedagi maha ega sõidaks kellestki üle.
Euroopa Liit on ja jääb ennekõike rahu- ja julgeoleku tagatiseks. Minu jaoks on eelseisva perioodi olulisemateks märksõnadeks usaldus ja usaldusväärsus. “Sõber tunneb sõpra silmist, vaenlast vanast sõjafilmist,” ütleb Hando Runneli luulerida. Teisalt on aga vanade sõjafilmide kangelased Euroopa Liidus sõjakirve maha matnud, kuid need asendunud üha uute konfliktidega, mille operaatoriks on oma rahvast kartev autokraatia.
Kahetsusväärselt on tervisekriisiga kaasnenud suletus ja võimu teostamise vormid seda autoritaarset tendentsi süvendanud, muuhulgas otsitakse kõverteid ka Euroopa turule pääsemiseks.
Euroopa on olnud ka vabaduste projekt, seega löövad need tendentsid eriti valusalt. Hoolimata meie tahtest hoida maailm avatuna, näib see liikuvat taas polariseerumise teed. Hoolimata meie usust, et ühendused loovad koostööd ja heaolu, on need ka allikaks konfliktidele ja rahulolematuse poliitikale.
Seni töötasime usus, et üleilmne majandus ja ideede vahetus kergitab tõusulainena kõiki paate ja sellega koos liigub areng vältimatult demokraatia ja vabaturumajanduse suunas.
Olime naiivsed, kui uskusime, et tahetakse nii heaolu kui ka head valitsemist, nii tehnoloogiat kui ka demokraatiat, vabaneda nii kommunismist kui ka korruptsioonist. Kuid loodud heaolu kasutatakse ka muskli kasvatamiseks vabaduse vastu, naabrite ja vähemuste kiusamiseks.
Elame ajal, mil erinevaid konflikte on rohkem kui kunagi varem. Polariseerunud maailmas peame paratamatult paremini valima, kellega teeme koostööd, kellega oleme ühendatud ja kui palju vastastikkust sõltuvust on soovitav, et meie juhiksime sõltuvust ja mitte sõltuvus meid.
Tuntud välispoliitika ekspert Mark Leonard ütleb oma värskes raamatus:
“Tuumaajastul on sõja hind hoomamatu. Seetõttu on ühenduvussõdadest saanud uus poliitika tegemise viis “teiste vahenditega”. Need on väiksema hinnaga. Need on rohkem mõjusad. Ja selle tulemusel muutuvad nad üha enam levinuks. Mida enam need levivad üle maailma, seda surmavamaks muutuvad nad ka võrreldes konventsionaalse sõjapidamisega.”
Loomulikult on usaldusväärne ühenduvus väga suureks võimaluseks. Üleilmastumine ja võrgustumine on aidanud luua uusi võimalusi mitte ainult väikeriikidele ja iduettevõtjatele, aga on vaesusest välja aidanud suure osa inimkonnast. Euroopa Liidul kui maailma suurimal kauplejal on nende uute võimaluste loomisel nii Euroopas sees kui ka maailmas olnud väga oluline roll.
Samas ühendused ja ühenduvus kui uus ja odav võimalus konfliktideks on uus tase, milles usaldusel on keskne roll. Maailm ei koosne must-valgetest valikutest, sest need on ennekõike väärtusküsimused usaldusest. Huvi või geograafia võib küll olla koostöö aluseks, kuid usalduse aluseks on ühised väärtused, põhimõtted ja neile toetuvad kokkulepped.
Kui väärtused ja reeglid lahknevad, võivad ka piirileping ja piiritara vähendada usaldamatust. Ehk nagu on öelnud luuletaja Robert Frost: “kindel piir muudab naabrid talutavaks”.
Me näeme seda hetkel meile väga lähedal Euroopa Liidu ja Valgevene piiril. Poola, Leedu ja Läti kaitsevad Euroopa piiri. Euroopa Liit ei saa alluda diktaatori väljapressimisele ja hübriidrünnak tuleb otsustavalt lõpetada. Euroopa peab siin käituma ühtselt ning Valgevene peab laskma relvana kasutatavatel inimestel naasta oma päritoluriikidesse.
Süsteemsete inimõiguste rikkumiste eest nii oma kui ka välisriikide kodanike vastu vastutab Valgevene. Meie tegevuse tulemus ei saa olla uue inimkaubanduse kanali loomine Euroopa Liitu.
Vajame suuremat koostööd ja usaldust
Valitsuse Euroopa Liidu poliitika prioriteetide peamine juhtmotiiv on suurendada koostööd, usaldust, aga ka vastastikkust sõltuvust ja solidaarsust liitlaste ja partnerite vahel Euroopas sees.
Peame neid koostöövõimalusi pakkuma ka riikidele ja organisatsioonidele, mis seisavad reeglitel põhineva korra eest ning tahavad luua usaldusel rajanevat tulevikku. Loomulikult on selle osa ka inimest väärtustav digipöörde ning kliima- ja elurikkuse eesmärkide järgimine oma tegevuses ja tarneahelates.
Usaldus ei saa rajaneda sellel, et muudame ühendused lõksudeks, inimesed vahenditeks või ühise elukeskkonna elamiskõlbmatuks.
Tallinn Digital Summiti fookus usaldusväärse ühenduvuse idee sisustamiseks sattus heale ajale, et olla õigeaegseks sisendiks peatselt avaldatava Üleilmse Värava (Global Gateway) algatusele, aga ka USA presidendi Joe Bideni ellu kutsutud demokraatiate tippkohtumisele. Loodan, et me jõuame samameelsete riikidega ühisele arusaamisele, mida võiks sisaldada usaldusväärse ühenduvuse väärtuspakkumine ka infrastruktuuri rajamisel.
Teisalt peaksime ka aktsepteerima, et kasvava autoritaarsuse foonil maailm juba mõnda aega ei liigu demokraatia ja vabaturumajanduse suunas. Seega oleme sunnitud häälestuma konkurentsile maailmas, mis soovib olla tänasest väga teistsugune ning esitab meile süsteemseid väljakutseid.
Nii meie kriisikogemused kui ka rohe- ja digipööre pakuvad suurepärase võimaluse taanduda usaldamatust täis suhetest ja vabaneda ebatervetest sõltuvustest just riigi toimepidevuse aspektist kriitilistel teemadel nagu seda on rahvatervis, side ja energia.
Rände kasutamine relvana nii lõunas kui ka idas on lõpuks pannud Euroopa Liitu ümber hindama vajadust ühiste piiristandardite ja välispiiri investeeringute vastu. Euroopa ühtne taevas ei ole koht inimkaubanduse kaasosalistele.
Küberrünnete algupära üha täpsem tuvastamine ja nende omistamine näitab meile selgelt, kus on nii praegused kui ka digitaliseerimisega üha süvenevad haavatavused. Korruptsiooni ja rahapesu suhtes peab üles näitama nulltolerantsi.
Laiapindse käsitluse alla mahub nii meie tehnoloogiline võimekus kui vastupanuvõime tervisekriisidele, toidujulgeolek ja energia varustuskindlus. Meil peavad olema tööriistad, mis on mõjusad võitlemiseks ühenduste ja usalduse haavamise vastu. Meie ühendused peavad olema usaldus- ja kriisikindlad. Kõik need valdkonnad kajastuvad ka valitsuse poliitikas.
Meie supervõime
30 aastaga oleme jõudmas Euroopa Liidu keskmisele järele. Meie supervõimeks on olnud suutlikkus mitte kasutada sõna “võimatu”, olgu see Euroopa Liidu, euroala, NATO-ga liitumine või midagi muud. See supervõime on toonud meid tänasesse päeva ja viib ka edasi.
Kas kliimaneutraalsus kolme kümnendiga on võimatu? Milline oleks Eesti kolme kümnendi pärast siis, kui vastame küsimusele: “jah!”, ja milline on Eesti siis, kui me vastame küsimusele: “ei?”
Meenutan, et alustasime iseseisvuse taastamiseni viinud teekonda just surve tõttu meie keskkonnale. Umbes sama palju aega, kui on möödas iseseisvuse taastamisest, on meil nüüd kliimaneutraalsuseni jõudmiseks. Veidi üle poole sellest teest tuleb läbida eelseisval kümnendil ja see on umbes sama pikk tee, kui meil kulus iseseisvuse taastamisest Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamiseni.
Valitsus saadab veel sel nädalal riigikokku seisukohad Euroopa kliimaõigustiku peamiste valikute kohta. Parafraseerin Mart Nutti sõnu kolme kümnendi eest, et rohepöördele ei ole alternatiivi ning vabaturumajandusel peab lahenduste leidmisel olema selles keskne roll. Kestlikkus on meie järgmine arenguvõimalus. Kuidas?
Eesti edulooks on olnud uudishimu tehnoloogia vastu. Toompea jalamil Vabamus on hetkel võimalik seda e-riigi teekonda uuesti kogeda. Me oleme mõistnud digitehnoloogia võimaldatud eksponentsiaalset kasvu. Selle tunnistajaks on nii ükssarvikute kui ka iduettevõtete arv, võime ettevõtteid ja tehnoloogiaid ehitada, selleks maailmast kapitali ja parimaid inimesi kaasata. Tiigrihüppe üks algatajaid Sten Tamkivi arvab, et need kogemused tuleks panna järgmise rohepöörde teenistusse.
Meie võime mõista eksponentsiaalset kasvu peab nüüd kohtuma võimega süsteemselt mõelda, sealhulgas mõista, et planeedil on looduslikud piirid, mida kontrolli all hoidmata võime ökosüsteeme jäädavalt kahjustada ning käivitada pöördumatud muutused.
Vajalikud muutused ei ole vaid tehnilised. Ehk nagu ütleb Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: “Tehnika viimane sõna pole alati parim lahendus. Traditsiooniliste oskuste nutikas rakendamine, kohalike oludega sobitamine ning lihtsate inimeste mõistmine ja tugi saavad järjest enam kaalu”.
Meil ei ole põhjust keelata soojustamata maju, veiselihast valmistatud burgereid, halgudega köetavaid saunaahjusid või sisepõlemismootoritega sõitvate autode kasutamist.
“Ka äriplaanides, reitingutes ja laenulepingutes hakkab rolli mängima mitte ainult saadud, aga ka kulutatud energia ning selle jälg keskkonnas.”
Oma tulevikku plaanides tuleb aga silmas pidada, et rohepööre tähendab, et üha enam on kõikidesse lõpptoodetesse, teenustesse ja ka tarneahelatesse sisse arvestatud keskkonnamõju. Ka äriplaanides, reitingutes ja laenulepingutes hakkab rolli mängima mitte ainult saadud, aga ka kulutatud energia ning selle jälg keskkonnas.
Nagu teame, siis roheülemineku hind ei ole vaid selleks vajalike investeeringute maht, vaid ka hind, mida meil tuleb maksta siis, kui me roheüleminekut ei tee. Eesti ei ole saar või planeet, mis jääb neist tagajärgedest ja probleemidest puutumata – maa temperatuuri prognoositav kasv ja sõltuvus fossiilkütustest jõuab meieni nii otse kui kaude, täna ja homme.
Me ju ei taha, et see, mis autokraatsete võimude mahitatuna toimub praegu erakorraliselt mitmel pool Euroopa piiridel, saab tulevikus olema normaalsuseks, kui tuhandete asemel liiguvad miljonid ja miljardid.
Puhta taskukohase energia olemasolu on võtmetähtsusega nii heaolu kui ka kliimaeesmärkide saavutamisel, aga ka uute roherahal rajanevate investeeringute meelitamiseks tulevikus. Saksamaa tööstustega seotud ettevõtjad hakkavad seda tunnetama vahetult juba järgmisel aastal jõustuva tarneahelate rohestamise seaduse vahendusel, see kindlasti võimendub Põhjamaade kaudu ning nii saabki meie peamiste investorite ring kenasti täis. Seega turg hakkab ise suunama tooteid ja teenuseid puhtama poole.
Loodusuurija David Attenborough ütles Glasgow kliimakonverentsil tabavalt, et meid peaks kannustama meeleheitlik lootus ja mitte halvav hirm. Seesama tunne, mis Tiigrihüppe eel. Seesama tunne, mis kolm kümnendit tagasi. Rohepööre peab olema kodanike rohepööre.
Ütlesin kevadisel arutelul, et kliimaneutraalsusest võiks mõelda kui puhtale energiale üleminekust. Meie eraldumine ühisest energiavõrgust Venemaa ja Valgevenega ning sünkroniseerimine Kesk-Euroopaga edeneb vastavalt ajakavale. Kuigi Eesti on rääkinud sellest juba väga pikalt, on uute ettepanekute hulgas ka see, et imporditav elekter peab olema toodetud kliimaeesmärke arvestaval moel.
Emissioonide eksportimine näeb paberil hea välja, aga on pesueht rohepesu. Konkurents Euroopas peab rajanema usaldusel ning toimima võrdsetel tingimustel ja õiglaselt. Rohepesu võimaldav usalduslünk peab kaduma ning piirimeede aitab luua õiguskindlust puhta energia turulepääsu hoogustamiseks.
2020. aastal edestasid taastuvad energiaallikad EL-is esmakordselt fossiilkütuseid suurima energiaallikana, tootes 38 protsenti elektrist, võrreldes fossiilkütuste 37 protsendiga. Oleme järjest kõrvaldanud ja kõrvaldamas takistusi tuuleenergia toomise kavandamisel nii maismaal kui ka Läänemerel.
Soovime Eesti-Läti koostööst Euroopa Liidu ühistes huvides arendatava tuulepargi pilootprojekti ning kaugemas plaanis näha nii EL-i Läänemere-äärseid riike hõlmavat elektrivõrku kui ka üle-Euroopalist vesinikuvõrku.
Samuti peab üleminekuperioodil olema võimalik energiat toota säästlikkuse kriteeriumidele ja “kaskaadipõhimõttele” vastavast bioenergiast. Ohutul ja turvalisel tuumaenergial peab olema koht üleminekuenergiana.
Tuumaenergia on juba praegu olemas Eesti portfellis ja on ka tulevikus teretulnud. Ka gaasilised kütused jäävad üleminekukütustena meie portfelli. Tööd on alustatud Leedu ühinemiseks ühise regionaalse gaasituruga ning samuti viime läbi analüüsi välisühenduste tugevdamiseks Soome ja teiste Põhjamaadega.
Tulles tagasi ühenduste usaldamise ja konfliktides kasutamise juurde, tervitan Saksa regulaatori põhimõttekindlat otsust mitte sertifitseerida Nord Stream 2 torujuhet, kui tingimused ei ole selleks täidetud.
Valitsus käivitas möödunud neljapäeval energiamajanduse arengukava ülevaatamise ning kaks nädalat tagasi otsustasime, et Euroopa kliimakokkulepete põhjal vaatame üle ka mobiilsuse arengukava.
On selge, et elektril on tulevikutranspordis oluline roll, kuid millist rolli hakkab Eestis tulevikus täitma vesinik, peab vastuse andma 55 miljoni euro suurune vesinikuprogramm ja aasta lõpuks valmiv vesiniku teekaart.
Oleme loonud valitsuse rohepoliitika komisjoni juurde ekspertkogu ning loodan ekspertide ettepanekutele kõige mõjusamateks ja kuluefektiivsemateks meetmeteks. Aastani 2030 on jäänud napilt kaheksa aastat ja meeleheitlik optimism võiks tähendada seda, et kui eesmärgid on kokku lepitud, siis Eesti täidab nii oma eesmärgid kui ka pakub teistele lahendusi.
Euroopa olukorrateadlikkus on paranenud
Euroopa Liit on just nii tegus nagu me tahame, et ta oleks. Eesti seisab selle eest, et Euroopa Liit oleks tugev, arenev ja kasvav organism ning Eesti oleks selle mõjus liige. Euroopa on endiselt rahuprojekt, kuid peab toime tulema muutunud hübriidkonfliktide olukorraga.
Oleme harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui regulatiivsest superjõust, ühiselt kokku lepitud normide jõustajast ja vahemehest. Kuid Euroopa on ka vabaduste projekt, mida ei tohi pandeemia käigus unustada.
Üks tähelepanuväärne positiivne muutus, mis Euroopaga on juhtunud, on Euroopa Liidu igapäevane kohaolek inimeste elus, mille parimaks näiteks ei ole ainult Erasmuse programm ja euro, vaid ka vaktsiinid ja koroonasertifikaat.
Hübriidkriisi lahendamisel on meeldiv tõdeda, et Euroopa olukorrateadlikkus on paranenud ning käised on üles kääritud. Üha enam tajume igapäevaselt ka tegelikku ja tõhusat tuge, koostööd ja solidaarsust. Ja kodanikud tahavad enam ja rohkemat Euroopat.
Ka riigikogul on veel selle aastanumbri sees võimalus anda Eesti Euroopa Liidu kuvandi tugevdamiseks oma panus, sest vastuvõtmist ootab terve rida seadusi. Sellest sõltub ka see, kas Eesti jõustab õigeaegselt endale võetud kohustused ning kuulub endiselt Euroopa-meelsete siseturusõprade ringi.