Eesti ja kogu maailm maadlevad jätkuvalt koroonaviirusega. See viirus on vajutanud tugeva pitseri käesolevale aastale ja kindlasti peame COVID-19 viirusega silmitsi seisma ka uuel aastal. Vaatamata sellele, et viiruse uurimisse on suunatud meeletud ressursid ei ole meil täna veel kindlust vaktsiini valmimise osas. Samuti ei tea me, kas ja kuidas võib viirus veel moonduda ja mitu lainet sellel on.
Võibolla ei kao COVID-19 niipea kuhugi ja me lihtsalt peame õppima sellega elama. Käte desinfitseerimine, maskide kandmine, rahvarohkete kohtade vältimine ja eneseisolatsioon on nähtused, millega peame valmis olema elama pikemat aega.
Koroonaviirus on siin meie hulgas. Meie inimesed jätkuvalt haigestuvad ja vajavad ravi. Viiruse leviku piiramiseks on maailmas kehtestatud erinevaid piiranguid ja nõudmisi. Eesti piirangud on muu maailmaga võrreldes üsna väikesed. Meie praegune elutegevus ei ole olulisel määral häiritud ja see on kindlasti õige tee. Me peame oma ühiskonda lahti hoidma nii palju kui võimalik. Lapsed vajavad kooliharidust, vanemad vajavad võimalust käia tööl ja ühiskonna laiem soov on, et meil säiliks elementaarne võimalus üksteisega sotsiaalselt läbi käia.
Me teame, et ühiskonna sulgemisel COVID-19 leviku takistamise eesmärgil on oma hind. Haigete kõrval, keda me näeme on ka nähtamatud ohvrid, keda me ei näe ja seetõttu ei oska koheselt kaasa tunda. Aga järjest enam selgub, et neid nähtamatuid ohvreid on üksjagu. Esimene asi, mis kannatab, on inimeste vaimne tervis. Suurbritannias läbiviidud uuringu kohaselt suurenes depressioonipõdevate inimeste hulk ühiskonna sulgemisel kaks korda. Aga vaimse tervise probleemide näiteid ei pea ka nii kaugelt otsima. MTÜ Peaasi juhataja ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et enesetappe on kaks korda rohkem kui koroonasurmasid. Koroona on surunud inimesed isolatsiooni, andnud hoogu perede probleemidele. Inimesed muretsevad oma töö pärast. Rohkem on hakatud alkoholi tarvitama. Oidermaa sõnutsi on selgesti näha, kuidas probleemid kuhjuvad inimesse, kuni on käes viimane hetk. „Hulk inimesi jäi täiesti üksinda. Inimlikke kontakte oli nii vähe. Kõige rohkem on pihta saanud just lapsed ja noored.
Koolipsühholoogide liidu juht Karmen Maikalu ütleb, et lastel on kasvanud ärevushäired ja enda vigastamine. Hirm vanemate töökoha kaotuse pärast. Ka koduvägivald suurenes koroonaajal ja sellel on mõju laste vaimsele tervisele. Kui varasemalt sai laps koolis käia mõnes mõttes ka kodustest probleemidest puhkamas, siis kui koolid olid kinni, seda teha ei saanud.
Mis toob mind järgmise punktini – me peaksime iga hinna eest vältima koolide sulgemist, sest koolide sulgemine toob kaasa mitte ainult hariduslikud lõhed, vaid ka suuremad ühiskondlikud lõhed. Economist kirjutas, et lapsed õpivad igal juhul vähem, kui nad on kodus ja nad kaotavad õppimise oskuse. Kehvamatest majanduslikest oludest lastel on halvemad võimalused õppetöös osaleda. Vanemad, eelkõige emad, ei saa minna tagasi tööle, sest peavad lapsi koolitöödes aitama ja süüa tegema. Aga haridusest ilmajäämisel on ka majanduslik efekt. Maailmapanga hinnangul 5 kuud koolide sulgemist toob kaasa nende laste tuleviku palga vähenemise 10 triljoni US dollari ulatuses tänases vääringus, mis võrdub 7% aastase kogumaailma SKT-ga. Haridusest ilmajäämine on kõige kindlam tee vaesuseni. Seega peaksime tegema kõik selleks, et koolid saaksid lahti olla. Vajadusel tuleks kaitsta riskirühmas olevaid õpetajaid, aga lapsed peavad saama koolis käia.
Koroonakriisi hinda näeme ka majanduses. Õnneks ei ole majanduslangus olnud küll nii suur kui alguses arvati, kuid see ei ole löönud ühtlaselt. Kõige enam on saanud pihta turismisektor ja ei ole kindel, millal reisimine üldse endisel määral taastub. Vaadates eelkõige Tallinnas kummituslikult tühjana seisvaid hotelle, mõistame, et see tähendab suurele hulgale inimestele töökohtade kadu ja seeläbi suuremaid pingeid. Kui siiani on kõik valitsused võidelnud selle nimel, et Eestist saaks lennata ja siia saaks lennata, siis praegune valitsus on asunud lennuühendusi keelama. Koroonakriisi ettekäändeks tuues, kuid mitte tuginedes teadlaste hinnangutele. Kui inimesed siia ei pääse, tähendab see turismisektorile veelgi suuremat lööki.
On täiesti selge, et reisimise ja turismi taastumiseni läheb veel palju aega. Üheltpoolt on selge, et sektor ise peab koroonaga kohanduma ja ma usun, et selle valdkonna ettevõtted annavad oma parima. Aga teiselt poolt ei soovi ju keegi, et turism ja sellega seonduv muu ettevõtlus langeks nii sügavasse kriisi, et sellest taastumine on aeglane ja vaevaline. Meie majandus on väike ja killustatud, seega peame hoidma igat majandusharu. Diskussiooni käivitamiseks pakun omalt poolt mõned mõtted – ehk peaksime turismiettevõtjatele välja pakkuma taaskäivitustoetused ja tööjõumaksude alandused ajaks, mil reisimine taas võimalikuks muutub? Mida me veel saaksime teha?
Laiema on majanduse olukorda tehtud keerulisemaks täiendava tööjõu keelamisega. Nii näiteks soovitasid eksperdid suvel kui põllumajanduses olid keerulised ajad hooajatööliste leidmisega, lähtuda terviseriskist ja näiteks Ukraina tervishoiunäitajad olid tol ajal paremad, kui Eesti omad, siis EKRE koos maaeluministriga ajasid enda kiusu ja ei lastud täiendaval tööjõul kontrollitult tulla. Tagajärjeks oli isetekitatud kriis ka põllumajanduses, kus näiteks maasikakasvatajatel tekkisid märkimisväärsed kahjud.
Kui midagi positiivset püüda sellest kriisist välja tuua, siis seda, et töötamise uus reaalsus on kiiremini kohale jõudnud. Globaalse advokaadibüroo Eversheds Sutherland poolt läbi viidud uurimusest selgus, et enam kui pooled ettevõtted leidsid, et pandeemiast põhjustatud kaugtöö tingimustes ettevõtte tootlikkus kasvas või ei avaldanud kaugtöö tootlikkusele mingit mõju. Üle poolte ettevõtetest on pikendanud või pikendavad kaugtöö võimalust ka edaspidi. Sel võib olla ka varjupool. Nimelt see, et kodus inimesed tegelikult töötavad rohkem tunde ja kuna sõita niikuinii kuhugi ei saa, siis ei võeta välja puhkust. Igal juhul on kaugtöö saanud uueks reaalsuseks, millega peaksid kaasas käima ka seadused. Praegune töölepinguseadus lähtub sellest, et töötaja töötab tööandja kontrolli ja silma all kindla arvu tunde, aga see ei ole enam nii. Millised on riskid, mis selliselt maandamist nõuavad? Arutelupunkte on siin mitmeid.
Nagu öeldud, ei ole koroonaviirus Eesti kriis. See on globaalne kriis. Usun, et kõige suurema panuse on sellesse, et Eestil on läinud suhteliselt hästi on andnud mõistlikult käituvad Eesti inimesed. Kuid kindlasti väärivad tänusõnu ka meie arstid, viroloogid ja tervisespetsialistid. Ka valitsus astus koroonakriisi alguses tunnustust väärt samme, kuid seejärel eksiti lootusetult teelt. Ministrid poseerisid ja uhkustasid sotsiaalmeedias, selle asemel, et kriisi juhtida. Nii jäidki mitmed koroonaõppetunnid läbi mõtestamata.
Sügise tulekuga kasvas ootuspäraselt koroonaviirusesse haigestumine. Kahjuks aga ei olnud valitsus selleks valmis. Eestis tekkis koolikaos, lennuühenduste kaos, piirületuskaos, maskikaos, karantiinikaos jne.
Reformierakond on varasemalt teinud ettepaneku moodustada ekspertkomisjon kevadiste koroonaõppetundide analüüsimiseks. Samuti tegime ettepaneku ühiste käitumisjuhiste välja töötamiseks, selleks et arusaadavamalt korraldada õppetööd meie koolides. Valitsus opositsiooni ettepanekuid kuulda ei võtnud. Seega on ainuvõimalik, et arutame täna meie igapäevaelu nii oluliselt mõjutavaid küsimusi siin Riigikogu suures saalis.
Head esinejad ja austatud riigikogu liikmed. Poliitikas on hetkel ühe räuskava grupi dirigeerimisel saanud põhiküsimuseks seksuaalvähemuste kiusamine. Mul on sellest kahju. Me ei peaks tegelema välja mõeldud probleemidega.
Meie ja kogu maailma päris probleem on koroonaviiruse mõjude leevendamine ja sellega elama õppimine. Vähemalt kuni vaktsiini saabumiseni.
Eesti inimesed soovivad kuulda, mis on mõistuspärased lahendused, nõuded ja piirangud COVID-19 viiruse ohjeldamiseks. Millised piirangud on kõige tõhusamad ja millised on ühiskonda liigselt koormavad. Soovime teada, milline informatsioon on faktipõhine ja milline poliitiline umbluu. Mida rohkem selgust, fakte ja läbimõeldust, seda paremini saame viirusega hakkama. Olgu siis selleks ühiskonna elukorraldus, ravivõimalused või meie majandus.
Poliitikud ei ole viroloogid ja kõiketeadjad. Sellepärast ongi täna meie ees kolm oma valdkonna eksperti. Mõtleme avatult ja palun kuulame tänaseid esinejaid tähelepanelikult. Olen veendunud, et neil on palju öelda.
Tänan juba praegu ette kõiki esinejaid ja soovin teile sisukat arutelu!
The post Kuidas elada koroonaviirusega (ettekanne OTRK arutelul) appeared first on Kaja Kallas.