Kaja Kallas: Saatuse müstilised keerdkäigud

Arvamus
|
Kaja Kallas
|
05.10.2017

Üle pika aja sõitsin lennukis üksi ning minu kõrvale pandi Varssavi-Brüsseli suunal istuma üks vanaproua.

Proua rääkis, et on 92-aastane ning sündinud Poolas, aga 12-aastaselt kolinud Belgiasse, sest isa sai kaevanduses tööd. Töö pidi olema ajutine ja peatselt pidid nad pöörduma tagasi oma kodulinna, mis asus 10 kilomeetri kaugusel Saksa piirist. Siis aga tungis Hitler Poola ja nad ei läinudki tagasi. Sõda algas, kui ta oli 15 ja lõppes kui ta oli 20. Ta rääkis sellest, kui halvasti poolakaid Belgias vastu võeti ja kuidas kohalikud lapsed olid tema vastu julmad.

Kuulasin teda ja paratamatult läksid mõtted oma vanavanematele. Kui mu vanaisa oli ligi 90-aastane (kahjuks tal jäi oma 90ndast sünnipäevast paar kuud puudu), siis juhtus selline lugu: olen tema juures Viljandis ja vaatan aknast välja ning näen, et maja ette keerab mingi Volvo. Küsin vanaisalt, kas ta ootab külalisi, aga tema ei ootavat. Volvost tuleb välja kepsakas vanaproua poppides tennistes, juuksed moodsas soengus ja sammub reipalt maja poole. Avan ukse ja selgub, et tegemist on vanaisa kunagise pruudi Mirandaga, kes enne sõja algust emigreerus Rootsi. Nüüd tuli ta Eestisse oma vanaduspõlve pidama ja otsis oma vanad sõbrad üles. Vaatasin neid kahte ja mõtlesin, kui erinevalt on elu kahte inimest kohelnud. Mu vanaisa oli küll väga positiivne ja elurõõmus inimene, kuid selleks ajaks juba täiesti pime. Miranda nägi välja nagu 70, tegeles hobidega (ratsutas) ja sõitis ringi oma valges Volvos. Mu vanaisa saadeti Siberisse vangilaagrisse ja hiljem liitus mu vanaema ja emaga, kes olid küüditatud Siberisse, Miranda elas aga Rootsis ja jäi sõjast ja sellele järgnenud õudustest suhteliselt puutumata. Justkui oleks üks elanud apelsinimahla peal, kui teisele ei jätkunud isegi puhast vett.

Olen selle peale ka varem mõelnud, et kuidas ikka meie vanavanemate põlvkond pidi kannatama. Neil oli kõik: vabadus, teed valla, nad olid noored inimesed, tulevik oli alles ees ja siis tuli sõda ja võttis neilt kõik selle. Kuidas inimeste saatus oli erinev sõltuvalt, kas sattusid olema sõja alguse ajal Poolas või Belgias või Eestis või Rootsis ja kuidas su elu siis edasi kulges.

Mina olen täpselt vastupidisest põlvkonnast. Meil ei olnud nõukogude ajal midagi: ei olnud vabadust liikuda väljapoole Nõukogude Liitu, vähe oli vabadusi suhelda välismaailmaga, vähe oli valikuid areneda, isegi süüa ei olnud valida, vaid sõid seda, mida oli. Vabaduse taastamisega (olin siis teismeline) me äkitselt saime tagasi kõik selle, mis meie vanavanematelt ära võeti. Kas me oleme sellest ikka piisavalt teadlikud? Kui tihti me tegelikult mõtleme meie eakate inimeste peale, kes nii sõja kui ka Nõukogude aja tõttu on pidanud nii palju läbi elama? Kuidas me saaksime nende elu nüüd ilusamaks teha?

Kibelesin meeletult lugema põnevat raamatut, mis mul parasjagu pooleli oli, sest ma ei sõida sageli üksi ja lennureis on lugemiseks ideaalne paik, kuid proua muudkui jutustas. Mingil hetkel võttis ta välja väikese mapikese, kus olid mustvalged pildid temast noorena, lastest, sõpradest. Ja siis meenus mulle mu vanaema, kelle juures käies vaatasime alati mustvalgeid albumeid tema noorusajast ja tema rääkis vahvaid lugusid müstilisest Eesti ajast. Panin oma raamatu kõrvale ja mõtlesin, et kuulamine ja oma aja pühendamine nii vanale inimesele on ilmselt üsna väike ohver, mida ma saan tema heaks tuua. Ma ei saanud küll kõigest aru, sest vestlus toimus inglise-prantsuse-saksa segakeeles, aga mõistsin, et ta ei vajagi niivõrd vestluspartnerit, kuivõrd head kuulajat. Reisi lõpuks ta nõudis, et tuleksin talle külla ja andis isegi oma telefoninumbri.

Ehk on just kuulamine see väike asi, mida saame teha, et meie oma eakad inimesed tunneksid end paremini? Minna neile külla, võtta kaasa koogitükk, panna kõrvale telefonid, lihtsalt kuulata ja juua tassike teed.

*Kolumn ilmus Postimehe Arteris 23. septembril 2017

The post Saatuse müstilised keerdkäigud appeared first on Kaja Kallas.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt