Kalev Kukk: inflatsioon tuleb peatada! (Postimees)

Arvamus
|
03.04.2007

Eestlase mälu on jahmatavalt lühike. Et aeg-ajalt meenutatakse nostalgiaga õndsaid sotsialismiaegu, on igaühe eralõbu. Kuid see, et ühiselt unustatakse 15 aasta tagused ajad, mil raha ostujõud hääbus, nagu sulas toona küll olematu kevadine lumi, on lausa kurjast.

Eestlase mälu on jahmatavalt lühike. Et aeg-ajalt meenutatakse nostalgiaga õndsaid sotsialismiaegu, on igaühe eralõbu. Kuid see, et ühiselt unustatakse 15 aasta tagused ajad, mil raha ostujõud hääbus, nagu sulas toona küll olematu kevadine lumi, on lausa kurjast.

Taas usutakse, et piisab üksnes palganumbrite kergitamisest ja raha pumpamisest ringlusesse, et õnne majja tuua. Mis sest, et ajalugu on tõestanud vastupidist ja valdav osa majandusteadlastest on veendunud, et õnn ei peitu kaaluga mõõdetavas raha hulgas, vaid selles, mida selle raha eest osta saab.

Ikka ja jälle ilmub välja arvamusliidreiks pürgivaid mehi, kes usuvad, et just inflatsioonis peitub Eesti edu võti. Kahjuks või õnneks on inflatsioonil vaid üks, kuid seejuures ülimalt küüniline «positiivne» omadus. See seisneb nimelt ressursside ümberjaotamises efektiivsemalt tegutsevate majandusagentide kasuks, s.t struktuursete muutuste kiirendajana.

Maksud ei aita

Kõigel sellel oli oma koht 1990. aastate algul, kuid aastal 2007 on iga inflatsiooni õigustav jutt läbinähtavalt ebasiiras. Saksa majandusime «isa» Ludwig Erhardi järgi olnuks iga samm, mis kas või kaudseltki ähvardas kõigutada toonast Saksa marka, suurim kuritegu rahva vastu.

Teisalt on neidki, kes on veendunud, et Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmise, seega kontrolli inflatsiooni üle tagab kaudsete maksudega (käibemaks, aktsiisid) mängimine, andmata endale aru, et inflatsioon on alati ja kõikjal monetaarne nähtus.

Lahtiseletatult tähendab see, et inflatsioon ehk raha ostujõu langus on otseses seoses tootlikkuse tõusu ületava rahapakkumisega, s.t ringluses oleva rahamassi kasvuga tooteühiku kohta. Kaudsete maksude alandamine või mittetõstmine inflatsiooni ei pidurda, sest sellega ringluses olev rahamass ei vähene.

See seos pole muidugi üksühene alati ja kõikjal. Rahapakkumise kasvu ülekandumisel inflatsiooniks tuleb arvestada ajaliste nihetega. Lisaks sõltub see ajas muudestki teguritest, eelkõige palkade, hindade ja intressimäärade elastsusest.

Asi pole pelgalt euros

Jõudu koguv inflatsioon pole takistuseks üksnes euro kasutuselevõtule lähiaastail, vaid inflatsioonist on saanud Eesti majanduse suurimaid riske. Kuigi Eesti vajab eurot kui õhku, on krooni sisemaise ostujõu kiirenenud langus juba iseenesest see, mis võib kirjutada korstnasse suure osa rängalt saavutatud edust.

Nominaalset konvergentsi, s.o tulude ja hindade tulevast ühtlustumist «vana» Euroopaga arvestav ja seejuures ühiskonna poolt enam-vähem aktsepteeritav inflatsioonitase oleks meil 3–3,5 protsenti. Selline mõõdukas inflatsioon oleks õigustatav ka majandusteooriast tuntud Balassa-Samuelsoni efektiga.

Inflatsiooni jätkumine praegusel, kuigi tõenäoliselt kiireneval tasemel seab üha rohkem ohtu Eesti majanduse arengu jätkusuutlikkuse. Jättes inflatsiooni saatuse hooleks, võib varem või hiljem minna löögi alla ka kroon.

Pealegi ei tohi unustada, et inflatsioon on peamisi kriteeriumeid, millega potentsiaalsed investorid, aga ka tavakodanikest väikesäästjad hindavad meie majanduse usaldusväärsust. Kui jooksevkonto defitsiit on majanduse välise tasakaalustamatuse mõõdupuu, siis inflatsioon mõõdab sisemist tasakaalustamatust. Kummagagi pole meil põhjust rahuloluks.

Viimaste aastate euro-väitluste juures on olnud kõige hämmastavam see, et Maastrichti inflatsioonikriteeriumi mittetäitmise põhjusi on kriitikud näinud kõikjal mujal, välja arvatud plahvatuslikus rahapakkumise kasvus. Mis sest, et just see on peamine põhjus, miks euro tulek ähvardab nihkuda üha kaugemale tulevikku, miks Eesti 2007. aasta eurolootused olid juba algusest peale veele kirjutatud.

Rahasse «uppunud»

Ainuüksi kahe aastaga, s.o aastail 2005–2006 suurenes rahapakkumine M2 (ringluses olev sularaha + kõik hoiused krediidiasutustes) Eestis 82 protsenti. Jaanuaris endale euro saanud Sloveenias oli see vaid 16 protsenti.

Rahasse «uppunud» Eesti ja «likvideeritud likviidsusega» Sloveenia positsioon euro saamisel erines seega nagu öö ja päev. Eestile andis M2 ehk laiema rahapakkumise kasvu poolest seejuures silmad ette üksnes Läti 94 protsendiga ja ega ka Leedu oma 60 protsendiga palju maha jäänud.

Just ülikiire rahapakkumise kasv oli see, miks Euroopa Liit Leedu puhul inflatsioonikriteeriumi jätkusuutliku täitmise võimalust ei näinud. Leedu tõestaski seda hiilgavalt: veebruaris 2007 olid keskmised tarbijahinnad seal 4,3 protsenti (Eestis ja Lätis vastavalt 4,7 ja 7,3 protsenti) kõrgemad kui aasta tagasi.

Ülejäänud seitsmes 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud riigis suurenes rahapakkumine M2 samal ajal 10–29 protsenti. Välisraha sissevoolust johtuva rahapakkumise plahvatuslik suurenemine on just see, milles tuleb näha meie kiire, kuid samas petlikuks osutuda ähvardava majanduskasvu põhjusi. Võõras raha transformeerub sisetarbimiseks ja sedamööda ka statistiliseks majanduskasvuks. Või nagu 10. märtsi The Economist kirjutab irooniliselt «your money, my growth» ehk eesti keeli ja Eesti-keskselt «teie raha, minu majanduskasv». Ainult kauaks kumbagi? See, et Läti majandus on Eesti omaga võrreldes veelgi tasakaalustamatum, pole mingi lohutus.

Algselt kinnisvaraturule pumbatud raha hakkab laiali valguma ja sedamööda inflatsiooni tagant kütma. Selle peegelduseks on osalt ka tootlikkuse kasvuga mittearvestav palkade kiire kasv. Tööjõu nappus survestab üha enam palkasid ja kiirendab sedamööda veelgi inflatsiooni.

Viie protsendi piirimaile tõusnud inflatsioon pole enam midagi sellist ja juhuslikku, millest võib mööda vaadata. Tavakodanikule muudab see mõttetuks säästmise ja genereerib mis tahes tasandil majandusotsuste tegemisel inflatsiooniootusi.

Erinevalt varasematest aegadest, kus inflatsiooni põhjusi nähti riiklikult kontrollitavate hindade tõusus, on hinnaveduriks saanud mittereguleeritavad, s.t nõudluse kujundatavad hinnad. Nende tõus ulatus Eestis veebruaris aastaarvestuses 5,9 protsendini. Aasta tagasi oli see veel 3,0 protsenti. Kui see pole otsene märk majanduse ülekuumenemisest, mis siis veel?

Kujunenud olukord eeldab nii Eesti Pangalt kui valitsuselt vähemalt väga selget sõnumit võimaliku edasise tegevuse osas. Seda on vaja kas või sellekski, et oleks midagigi ette näidata vastukaaluks viimaste aegade Balti riikide majandusega seotud negatiivsetele sõnumitele.Tõsi, Eesti võimalused piirata rahapakkumise kasvu on tulenevalt valuutakomitee süsteemist piiratumad kui klassikalisele keskpangale toetuvas süsteemis, kuid need pole kaugeltki olematud.

Õpikulikus kontekstis on tänases Eestis piisavalt analoogiat 1982. aasta Lõuna-Ameerika ja iseäranis Tšiili nn võlakriisi ning 1997. aasta Aasia kriisiga. Ise võime siin näha põhimõttelisi erinevusi, kuid enamik investoritest tunnistab õpikutekste, mitte erijuhtumeid ja selgitusi.

Parafraseerides kunagisi Cato poolt Rooma senatis kuulsaks öeldud sõnu ceterum censeo Carthagi- nem esse delendam («muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada»), tuleks cato’lik «Kartaago» asendada sõnaga «inflatsioon». Seegi oleks positiivne sõnum majandusele. Päris kindlasti vajame aga üldrahvalikku arusaamist, et ainuüksi kinnisvara vahendades ja võõrast raha laiali jagades pole Eestil lootustki «esimesse» Euroopasse jõuda.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt