Iga suhte sada esimest päeva on tavaliselt üks paras kiremöll. Üldse ei taha, et sel ajal naabrid või kõrvaltvaatajad õpetama tuleksid, kuidas elama ja olema peaks. Ikka ise tahaks plaane teha. Ja tegusid.
Iga suhte sada esimest päeva on tavaliselt üks paras kiremöll. Üldse ei taha, et sel ajal naabrid või kõrvaltvaatajad õpetama tuleksid, kuidas elama ja olema peaks. Ikka ise tahaks plaane teha. Ja tegusid. Küll pärast jõuab argipäeva pidada ja kõrvalseisjate kriitikat kuulata.
Ehkki paralleel on olemas, pole traditsioon ametisse astuvale valitsusele sada kriitikavaba päeva anda paraku kuidagi seotud mesinädalatega. Selle tava juured ulatuvad hoopis 1933. aastasse, kui Franklin D. Roosevelt astus Washingtonis kongressi ette, et saada volitusi tegutsema asumiseks. USA majandusseisak oli selleks ajaks jõudnud kõige alumisse punkti. Börs oli kokku langenud. Pangad olid pankrotis. Töötute hiigelhulk terves riigis oli tekitanud abituse ja käegalöömise õhkkonna. Selles olukorras käivitas Roosevelt üsna pöörase programmi, mille eesmärk oli kongressis saja päeva jooksul vastu võtta kõik olulised ja kohati ka ebapopulaarsed otsused. Vaikiva kokkuleppe alusel sai Roosevelt ja kongress need sada päeva tegutseda kriitikavabalt, täites mandaati, mille ta valimistel oli saanud.
Saja päeva saak
Meie valitsusliidu sada esimest päeva on möödunud õnneks hoopis paremates oludes.
Ilma pikema sisseelamiseta tuli valitsusel paika panna järgmise nelja aasta eelarve kava. Ei hakka seda dokumenti siin detailideni lahkama, aga tähelepanuta ei saa jätta, et 2008. aasta on iseseisvuse taastanud Eestis alles teine kord, kui eelarvet plaanitakse ülejäägiga. Ehk lihtsamalt öeldes – plaanitakse sel viisil, et kogu olemasolevat ja kogutavat raha ei kulutata ära. Muidugi võib pead vangutada ja öelda, et ülejääk peaks veel suurem olema, aga olgem ausad – 90% valitsusi pole kas või minimaalse ülejäägiga eelarve plaanimisega hakkama saanud.
Sümboolselt tähtsaks saab pidada seda, et esimene asi, mille kallal uus riigikogu tööle asus, oli pensionide tõstmine. Esmalt sai tõsta vanaduspensionide baasosa ja rahvapensioni selliselt, et selle kuu keskmine vanaduspension on 3679 krooni. See on aga alles väike osa paketist, mis kasvatab pensione nelja aastaga kaks korda. Sügisel läheb töö pensionide indekseerimise ümbervaatamise kallal täies hoos edasi.
Vanemahüvitise maksmise aja pikendamine lapse poolteiseaastaseks saamiseni oli paljudele ilmselt sama oodatud nagu pensionitõus. Selleski valdkonnas on aga sügisel ees hulk lisapeamurdmist. Pole ju näiteks Tallinn suutnud kuidagi lahendada väikelaste vanemate kõige teravamat probleemi – mida teha siis, kui riigi makstava vanemahüvitise aeg on läbi ja tahaks tööle tagasi minna, aga sõime- või lasteaiakoha järjekord on paar aastat.
Teenitu üle otsustad ise
Maksupaketi vastuvõtmine kannab selget eesmärki – anda inimestele rohkem võimalusi ise otsustada, mida oma tööga välja teenitud tuluga teha, kuhu see investeerida või kuidas kulutada.
Paketist endast. Juttu on olnud sellest, et oma sissetulekutelt maksab tööinimene nelja aasta pärast riigile 18% praeguse 22% asemel. Veidi vähem on räägitud aga muudatusest, mille järgi saab 1. jaanuarist üks last kasvatavatest töötavatest vanematest oma palgalt täiendavalt maksuvabana maha arvestada 2250 krooni iga lapse kohta kuus (see summa hakkab 250krooniste sammudega suurenema, jõudes 2011. aastaks 3000 kroonini kuus). See summa on täienduseks maksuvaba tulu määrale, mis kehtib kõigile palgasaajatele ja mis järgmisel aastal on 2250 krooni (tõustes samuti 2011. aastaks 3000 kroonini kuus).
Nende üksikisikut puudutavate muudatuste kõrval ei tohi aga alahinnata otsust, mis puudutab kõiki ettevõtjaid. Nimelt otsustas valitsusliit, et kaua aega maa ja taeva vahel kõlkunud ettevõtte tulumaksusüsteemi põhialuseid muutma ei hakata. Teisisõnu – soodus ettevõtluskliima püsib Eestis edasi.
Need on ainult suuremad ja olulisemad saja päeva jooksul tehtud otsused, mis aitavad kaasa sellele, milleks valija 4. märtsil mandaadi andis – Eesti jõukamaks muutmisele.
Saja päeva jooksul on meie sõnavarasse ilmunud ka kaks sõna, mida seal varem ei kohanud – aprillimäss ja kübersõda. Mõlemast neist võiks kirjutada pikki lugusid, aga need on juba ühed teised lood. Siin saab ehk ühe lausega ütelda vaid, et mõlema tulemuseks on see, et Eesti muutus tugevamaks.