Kliimamuutused võimendavad pingeid NATO piiride taga
NATO keskendub aina enam kliimamuutuste jälgimisele, selle mõju analüüsimisele ja andmete kogumisele. Eesti peaks võltstagasihoidlikkuseta sellesse teemasse sukelduma.
Intervjueeris poliitikatoimetaja Raimo Poom (RP) ja intervjuu ilmus Eesti Päevalehes 6. oktoobril.
Peale Reformierakonna opositsiooni jäämist otsustas riigikogulane Keit Pentus-Rosimannus parlamenditöö kõrvalt ülikooli naasta. Mainekas USA ülikoolis valminud magistritöös uuris poliitik kliimamuutuste arvestamist NATO ning EL-i julgeolekupoliitikas. NATO analüüsib juba praegu tulevikuinvesteeringutele mõeldes, mismoodi kliima võib teatud kohtades muutuda. Lisaks soovitakse aina enam ohupildi jälgimise käigus koguda andmeid kliima kohta, sest ka need aitavad prognoosida julgeolekualast tulevikku. NATO kutsus Eesti poliitiku tema uurimistööst tõukudes mehitamata meresüsteemide tulevikku analüüsivasse nõukokku. Pentus-Rosimannus ütleb, et Eesti riik, ettevõtted ja teadlased peaksid mõtlema, kuidas sellesse valdkonda aktiivselt saaks panustada.
(RP) See pole eriti uudis, et kliimamuutustest enim kannatavad piirkonnad — Aafrikas, Lähis-Idas, on väga lähedal Euroopa piiridele. Seal on ennustatud, et 140 miljonit inimest võib liikvele minna, kui kliima probleemid kuhjuvad. Et Euroopa Liit tegeleb kliimamuutuseid pehmendavate poliitikatega, seda teame. Aga NATO sammudest pole küll palju kuulda olnud ja ei oska näha, kuidas raske julgeolekupoliitika võiks reguleerida rändeprobleeme või vee kättesaadavust?
NATO liigitas juba iseenesest 2010. aastal kliimamuutustest tulenevad pinged ja võimaliku ebastabiilsuse nende teemade hulka, mis mõjutavad alliansi ja liikmete julgeolekut. Kui laetud on näiteks rändeteema ja mida see võib kaasa tuua, seda nägime 2015. aasta ajal. Ja see inimeste hulk, mis siis liikvele läks, ei ole võrreldav hulgaga, mis võib liikvele mina kliimamuutuuste tõttu.
Kliimamuutuste mõju julgeolekule mõju väga mitmekihiline. Ja on ka teised suured protsessid, mis jõuavad ühel ajahetkel sellisesse faasi, et nende mõju on tuntav. Seda alates demograafilistest muutustest, kus räägime asümmeetrilisest demograafilisest muutusest. See tähendab, et Euroopa saab vanaks, rahvastik väheneb. Aga samaaegselt saab Aafrikast kõige noorema elanikkonnaga piirkond ning need Aafrika riigid, kus rahvastik hüppeliselt kasvab, saavad ka kõige valusamalt pihta kliimamuutuste tõttu. See kõik kumuleerub..
(RP).. ja hakkavad Aafrikast siis Euroopasse liikuma?
Maailmapanga prognoos, mis sellest 140 miljonit inimesest räägib, ütleb, et eelkõige liiguvad nad oma piirkonna sees. Mitte, et nad kolivad Euroopasse ümber. Seda on ekslikult tõlgendatud. Aga kui see ümberpaiknemine ka toimub piirkonna sees, kus juba on soodus pinnas kõiksugu ekstreemsustele, siis see kõik võimendab pingeid. Terrorismiga võitlemise näide on see, mida tasub meeles pidada. Ebastabiilsuse kasv ei mõjuta vaid seda piirkonda, kus see tekib, vaid mõju on üleilmne.
(RP) Aga ikkagi, kuidas NATO saab üldse tegeleda kliimamuutustest tekkivate probleemidega? Nagu nägime 2015, siis seda migratsiooni lainet võeti humanitaarprobleemina ja NATO ei teinud suurt midagi. Teie töös on ka tsitaat ühelt inimeselt, kes küsib kahtlevalt: kuidas üldse saab NATO nii hägusele ohule vastata?
See on küsimus, mida küsivad need, kes pole NATO-s juba tehtuga ülemäära kursis. Me ei tohi takerduda ainult rändesurvesse, kui räägime kliimamuutustest ja julgeolekust. NATO ise on praktiline organisatsioon. NATO jaoks on kliimamuutused ise ja kliimamuutustega kaasnev risk, millega tuleb tegeleda. Seda alates NATO liikmesriikide kaitse paigutamisest, kus peab arvestama kliimamuutuste tulevikumõjuga konkreetses asukohas. Teine on võimekuste enda arendamine — planeerimisprotsess on pikk, aga ühe võimekuse väljatöötamine võtab aega. Kui täna tehakse otsus, et on vaja mingit võimekust, siis võtab selle väljatöötamine 10–15 aastat ja peab arvestama uusi olusid, kus nende aastate pärast tegutseda tuleb. Ja kolmas on riskide ja ohtude analüüs ja olukorra pidev jälgimine.
Kui ma seda uurimistööd tegema hakkasin, siis ka minu jaoks oli väike üllatus nende intervjuude käigus teada saada, kui palju NATO juba täna kliimamuutustega mõjuga arvestab.
(RP) Tooge siis näiteid, mida täpsemalt tehakse?
Kasvõi NATO võimekuste paigutus, mis peab arvestama ilmaolude ja kliimaolude muutusega. Nende planeerimisel tuleb arvestada stsenaariume, mis puudutavad kliimamuutsui ühes või teises kohas. On see ranniku ääres, sisemaal, see on osa analüüsist täna.
See tähendab näiteks investeeringute iseloomu ja suuruse hindamist kohtade jaoks, kuhu vägede paigutus ohupildi järgi vajalik on. Kui on piirkond, mis suure tõenäosusega saab olema erinevatest kliimamuutustest räsitud, peavad investeeringud olema vastavad. Kohalolu standardid peavad tagama, et kui järjepidevad tormid, üleujutused või põlengud hakkavad tulevikus puudutama ka konkreetset NATO kohalolu piirkonda, tuleb need riskid maandada. Seda analüüsitakse ülima detailsusega.
Teine on andmete kogumine piirkondade kohta, mis võimalikku ohtu kujutavad, mis on kõrge riski tasemega. Andmed sisaldavad tänaseks just nimelt ka kliimamuutuste tulemusi.
See uurimistöö viis mind näiteks ühte võrgustikku, mis tegeleb NATO mehitamata süsteemide integreerimise ja arendamisega merel. See on üks näide sellest, kuidas andmeid, mida kogutakse ja jälgitakse ookeanides mehitamata vahenditega — näiteks droonitega mere kohal, merel ja mere all — neid kokku liites, neid turvaliselt liitlaste vahel jagades ja vahendades on võimalik nii kliimamuutusi jälgida, prognoosida nende mõju ja jälgida ka füüsilist julgeolekut ehk seda, mis toimub.
(RP) Ja magistritöö tõttu kutsuti NATO-le nõu andma?
Jah, töö ettevalmistamise protsess hõlmas paljude inimeste intervjueerimist. Üks pool oli minu huvi teada saada, kuid omakorda paljud inimesed, kellega vestlesin, olid huvitatud Eesti digivõimekusest. Lõpuks oli see kahepoolne protsess.
Olen suvest alates liige on nõuandvas kogus projektile, mis on ise käivitamise faasis praegu (NATO mehitamata meresüsteemide innovatsiooni ja koordinatsiooniraku nõuandev kogu — R.P.). Ja nad soovivad hästi erinevate eluvaldkondade esindajatelt vahetut tagasisidet ja nõu, kuidas ja millele keskenduda, et seda kõige jõulisemalt ja kiiresti ellu rakendada.
(RP) NATO on siis ühendanud sõjalise jälgimise tuule, temperatuuri ja muu jälgimisega, et aru saada, kuidas see võib omakorda mingisugusel alal siis viia üleujutuse, põuani?
Lihtsustatult saab nii öelda, et see on üks osa sellest jah. See on praegu pilootprojekt, mis alustas kaks aastat tagasi. Sellega on praeguseks ühinenud 13 NATO riiki, minu üllatuseks Eesti veel mitte nende hulgas. Aga võibolla oleks mõistlik selle peale mõelda. See on hästi palju seotud andmete kogumise ja analüüsimisega ehk digimaailmaga. Meil on nii teadlasi kui ettevõtteid, kes selle valdkonnaga võiksid maailma tasemel tegeleda, lahendusi luua ja pakkuda.
(RP) Huvitava ennustusena on teie töös prognoos, et Euroopas läheb kaitsekulude hoidmine 2% peal aina raskemaks osalt ka kliimamuutuste tõttu. Üheltpoolt elanikkond vananeb ja maksumaksjaid jääb vähemaks. Teisalt kliimamuutused omakorda suurendavad survet, et valitsused tahaksid riigikaitse asemel hoopis sotsiaal- ja tervishoiuküsimustele kulutada?
See ei puuduta ainult kaitsevaldkonda ning on seotud demograafiliste muutustega. Euroopas on aastaks 2080 vähem kui kaks tööealist inimest ühe pensionäri kohta ja need kaks inimest peavad suutma kõiki kasvavaid sotsiaalvajadusi katta. Pikas vinnas ei ole mõeldav, et kasvavaid sotsiaalkulusid on võimalik ülal hoida kahaneva tööjõu maksudest, see tähendaks tööjõumaksude hullumeelset kasvu ja viiks paremal juhul korraliku põntsuni konkurentsivõimes. Maksubaas peab ilmselt muutuma, ma arvan, et sellest pole pääsu ja kosmeetika pole piisav.
Aga seda prognoosi ette teades on hulk investeerimisotsuseid, põhimõttelisi valikukohti ja otsuseid, mis tuleks teha täna. Näiteks mõelda, kuidas kasutada tulevikus mehitamata süsteeme nii, et igapäevane kulu konventsionaalsetele võimekustele oleks järjest väiksem. Et kaustataks võimalikult efektiivselt raha, mis meil olemas on. Aga on õige, et surve ja võitlus ressursside, muuhulgas rahaliste ressursside üle Euroopas ja NATO-s, muutub aina karmimaks.
(RP) Tegite oma töös ka ettepanekuid, kuidas siis NATO ja EL saaksid julgeolekuvaldkonnas kliimamuutusi paremini arvestada?
Minu soovitused puudutavad seda, kuidas löögirusikat rohkem koondada, et ta poleks ei EL-is ega NATO-s nii hajali.
Mõlemas organisatsioonis tegelevad erinevad üksused kliimamuutuste julgeoleku poolega väga hästi. Alates eelhoiatussüsteemidest, riskide hindamisest, operatsioonide turvalisuse tagamise ja okeanograafiani välja. Aga mõlemal nii NATO-l kui EL-il on häda, et see teema on hästi hajali. Üks soovitus mõlemale on paika panna üksus, koht, kes vastutab ja koordineerib kogu valdkonda.
Heaks näiteks on ju kübervõimekuse näide veel mõne aasta eest. Sellega oli lugu vanasti natuke samamoodi. Kui aru saadi, mida see oht endaks kujutab, siis hakkasid kõik tegelema. See oli vajalik, et asjaga edasi minna, kuid kui pole ühte kohta, kuhu asi kokku jookseb, kus on tervikpilt ees, siis võib lõppeda asi sellega, et igaüks tegeleb kitsalt oma tükiga ja õigel hetkel jääb info edasi andmata, olulisele asjale reageerimata ja see eskaleerub kiiresti.
(RP) Küber kuulutati selleks lausa eraldi domeeniks ehk võitlustandriks. Kas kliimamuutused tuleks ka tandriks kuulutada?
Põhimõtteliselt 2010 aasta NATO julgeolekukontseptsioon ütleb, et kliimamuutused on üks neist valdkondadest, mis mõjutab oluliselt julgeolekut. See tähendabki, et sellele tuleb eraldi tähelepanu pöörata.
(RP) Mida see Eestile tähendab?
Kui küsitakse, mis see Eesti rahvuslik huvi on, siis ma ütlen, et meie jaoks on oluline, et EL ja NATO oleksid heas vormis, sest üksi me hakkama ei saa. Teades ette prognoose, mis ütlevad kuidas kliimamuutuste mõju julgeolekule võib Euroopat hakata mõjutama, siis esiteks peame selle endale selgeks tegema, võltstagasihoidlikkuseta toimetama, oma lahendusi välja pakkuma. Teiseks peama oma strateegiaid üle vaadates lähtuma laiemast, muutuvast taustast. Meie jaoks kõige vahetumad, konventsionaalsed piiritagused ohud pole kuskile kadunud, aga uued, globaalsed on lisandunud.
Kolmandaks, kindlasti pakub see võimalusi meie teadlastele, ettevõtjatele, inseneridele olla osa väga suurest tehnoloogia ja teaduse arengust, mis saab olema alliansis väga olulisel kohal. Meil on teadmised olemas Eestis, peame muutusest osa olema ja mitte kõrvale jääma. Kui me ise ei teadvusta, kus suunas ja mis mõjud ostuste tegemisel rolli hakkavad mängima, siis võime olulisest asjast kõrvale jääda.
Kui miski ses jälle üles kerivas koroonapandeemias end meelde tuletab, siis taas see, et oleme osa väikesest omavahel seotud maailmapallist. Arvata on vale, et arengud maailma täiesti teises otsas meieni ei jõua. Koroona näitab väga valusal moel, et jõuavad küll. Oli mulgi aasta alguses jutuajamisi, kus öeldi, et see on Hiina probleem, see on seal kaugel Hiinas. Palju siis võttis aega, et oli igal pool? Mõni nädal. Kliimamuutustega on samamoodi. Arengud, mis mujal maailmas aset leiavad, jõuavad Euroopasse ja siia Eestisse väga kiiresti.
(RP) Kümme aastat vana soovi täitumine ja pöörane tempo
Keit Pentus-Rosimannus rääkis, et plaan minna USA väga maineka Tuftsi ülikooli Fletcheri õiguse ja diplomaatia instituuti veel ühte magitsrikraadi tegema oli tal juba väga pikalt. Aga ajapuudus ei lubanud seda enne teoks teha.
„Mõte [minna USA-sse magistritööd tegema] on vana tegelikult. Tuftsi ülikool ja Fletcheri instituut on USA-s väga hinnatud kool, kuid varasematel aastastel ei ole kuidagi see klappinud. Ma olin mõelnud sinna minna tegelikult alates 2011. aastast alates,“ rääkis Pentus-Rosimannus.
„Seal on konkurents päris tihe, programm on suunatud nendele, kellel on vähemalt 8-aastane juhtimiskogemus. Seltskond on rahvusvaheline, eelkõige julgeoleku, õhuväe, mereväe, kaitsevaldkonna taustaga. Esitasin oma uurimistöö kavandi eelmise aasta kevadel. Ja juuni alguses sain kinnituse, et olin vastu võetud. Tempo on seal hullumeelne. Mäletan seda aega, kui tegin oma esimest kõrgharidust ja sellega võrreldes oli USA intensiivsus minu jaoks täiesti pöörane.“
„Õpe on kombineeritud — osa kohapeal ja osa interneti teel. Viimane tähendas seda, et nädalas tuli keskeltläbi lugeda 500 lehekülge ühe kursuse kohta, korraga oli käimas kolm kursust, pluss erinevad iganädalased kirjalikud tööd pidevalt. Sellele lisaks seminarid, mis toimusid reaalajas, aga Bostoniga on meil seitsme tunnine ajavahe, mis seadis omamoodi huvitavaid väljakutseid. Diplom on väärikas. Kuid mulle tundub, et pool väärtusest on ikkagi nendes inimestes, kellega koos seda tegin ja kontaktides, mis sellest tekkisid ja mida on võimalik Eesti jaoks laiemalt ära kasutada,“ rääkis riigikogulane oma õpingute väärtusest.
Keit Pentus-Rosimannus Eesti teadlaste, ettevõtjate, inseneride võimalusest olla osa suurest… was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.