Lisaeelarve eesmärk on kiire taastumine ja Eesti avamine.
Määramatust on raske taluda, kõigil on närvid pingul. Juba talumatult pikalt. Mõnel tekib trots kogu maailma vastu, teisel jõuetus. Vintskemad koguvad ennast ja kohanevad. Mõni küsimus on aga enam-vähem kõigil ühesugune: millal see lõpuks läbi saab?
Vastus sõltub kolmest tegurist: kontaktid alla, maskid ette ja vaktsiinisüstid õlga. Paremat valemit praeguses pandeemias pole. Kergemaks läheb, kui vaktsineerimise ulatus, kiirus ja mõju lubavad hakata piiranguid järk-järgult taas maha võtma. See on selle aasta kõige tähtsam ülesanne nii vaimse kui ka füüsilise tervise, majanduse ja igapäevase eluolu seisukohalt. Eesmärk peab olema, et suve alguseks on majandust ja hinge kammitsevad piirangud maas.
Kuidas vahepealne sunnitud paus üle elada? Valitsuse poolt parlamendile esitatud 641 miljoni euro suurune leevenduspakett täidab osalt need lüngad, mis oleksid pidanud 2020. aasta novembrist tõusutrendi näidanud nakatumiste arvu arvestades sisalduma juba põhieelarves: vajalik raha testimiseks, vaktsineerimiseks, haiguspäevade hüvitamiseks ja haiglate koroonakulude katmiseks. Kiire, võimalikult täpse ja lühiajalise toe saavad lisaeelarvega aga ka kõige rohkem pihta saanud sektorites töötavad inimesed palgatoetuse kaudu, kõige suuremat valu kannatavad ettevõtted erakorralise tugipaketi abil.
Küllap on kõikide leevendusmeetmete kujundamise ajal vaja alati tõrjuda kõikjalt lisanduvaid soove mitmesuguste kulutuste kohta, mida ilmtingimata oleks veel vaja paketti lisada. Poleks olnud mingi kunst paisutada ka seekordne kriisiabipakett mitme miljardi suuruseks. Ainult et selle eesmärk ei ole mitte järjest kasvavate soovide rahuldamine maksumaksja rahaga, vaid töökohtade, kriisi leevenemise järel elujõuliste ettevõtete säilimise toetamine.
Eelmise valitsuse veetud 2021. aasta eelarve näeb ette selleks aastaks 3,5 miljardi suuruse uue laenu võtmise – suur osa sellest on plaanitud juba majanduskasvu perioodil defitsiiti lastud eelarvekulude jooksvaks katmiseks. Meil ei ole praegu veel kasutada aprillikuu majandusprognoosi andmeid, aga kava on 2021. aasta lisalaenu võtmist vähendada nii, et uus laenusumma ei küüniks 3,5 miljardini, vaid jääks 2–2,5 miljardi peale. See peab sisaldama ka lühiajalist lisaeelarvega tehtud leevenduspaketti.
Milleks laenuvõtmist piirata? Odav laen on hea viis investeeringute rahastamiseks, kui see aitab ehitada tuleviku rahavoogu, mis laenu tagasimaksu kohustusi ületab. Aga laenamisega tuleb olla ettevaatlik ka heade intresside aegadel, sest need ajad ei jää kestma. Juba praegu piilub turgude uste vahelt sisse vahepeal juba ära unustatud inflatsioonitont. Kui see tuppa astub, läheb suurte laenajate suur raha ainult laenude tagasimaksmiseks ning igapäevase elu ja kasvu rahastamine muutub väga raskeks. Kui laenu arvel paisutada kriisiaastatel lühiajaliste leevendusmeetmete kõrval jooksvaid kulutusi, võib tulemus olla iseäranis kehv.
Rõhutan ikka ja jälle kriisiabi ajaliselt piiratud iseloomu, sest me püsime turumajandusliku riigina, kus eelkõige turg, mitte riigijuhtide valik või otsus on see mehhanism, mis sõelub välja edukad ärimudelid. Töötegemist takistavate piirangute leevenemise järel peab ettevõtte rahavoog tulema ikka nõudlusest ning kui nõudlust silmapiiril ei ole, siis on ettevõtjal vaja kaaluda, kuidas oma tegevust ümber kujundada. Maksumaksja raha ei tohi jääda kriisist uuesti taastuma hakkavat turgu pikalt moonutama.
Lisaeelarves kriisiabiga vaoshoitud ringikäimisel on teinegi loogiline põhjus. Riigi tugi ei ole tasuta lõuna. Kriisitoe ja meetmed maksab lõpuks kinni maksumaksja. Seekordses lisaeelarves oleme teadlikult vältinud püsivat laadi kulutuste lisamist. Lisaeelarve 453 miljoni euro suurune mõju eelarvepositsioonile (negatiivne mõju on leevenduspaketi suurusest väiksem, sest osa abist laekub uuesti maksudena tagasi) on ühekordse iseloomuga. Kriisiaegne eelarvedefitsiit on selle võrra suurem, aga pandeemiaga kaasnevast majandusaugust välja ronimine tänu kiirele ja ajaliselt piiratud toele kiirem.
Eelmise aasta kriisipakett andis palgatoetuse kaudu märkimisväärse toe sektoritele, kus palga maksmisega on seotud suurem osa ettevõtte kuludest. Praxise analüüs ütleb, et palgatoetus aitas säilitada 65 000 töökohta. Umbes sama palju inimesi elab Pärnus, Viljandis ja Põlvas kokku. Seekord eraldame palgatoetuseks lisaeelarves 159 miljonit eurot. Külma kätte jäid aasta tagasi aga majutus, toitlustus, meelelahutus, reisikorraldajad. Nendes otseselt inimestevahelistest kontaktidest sõltuvates sektorites küündis eelmise aasta kahjum kohati rohkem kui 150 protsendini. Nüüd parlamendis arutelu alla tuleva leevenduspaketiga oleme soovinud vältida viga, mis tooks kaasa sedavõrd ebaühtlase tulemuse. Eelarvest saavad kriisiabi turism, toitlustus kultuur ja piirangute tõttu uksed kinni panema pidanud kaubandus – kokku üle 75 miljoni euro.
Pandeemia tõi päris teravalt välja praeguse riigi nõrkused – mullusest lõputut küünlapäeva meenutavast maskihankest kuni konarlikult alanud vaktsineerimiskorralduseni. Riigi IT-mahajäämus ja digivõlg, avaliku sektori liigne inerts, aeglus ja erasektori kui partneri võõristamine siia otsa. Osa nendest nõrkustest vajab riigijuhtide hoiaku paremat paikasättimist ja ametkondlikku aparaati headel aegadel sisse roninud mugavusest lahti raputamist. Ülejäänu jaoks tuleb riigi reformimiseks ja nõrkuste kõrvaldamiseks kasutada maksimaalse efektiivsusega euroraha. Uue kasvu toetamiseks on meil järgmise paari aasta jooksul kasutada umbes kaks korda nii palju eurosid, kui sisaldub täna parlamendis arutusele tulevas lisaeelarves. Lisaks ootab juba lõppenud Euroopa Liidu eelarves Eesti real endiselt üle 130 miljoni euro. Sellest suur osa just digilahenduste väljatöötamiseks. Pole ühtegi vabandust, kui kas või ükski euro sellest targalt kasutamata jääks.
Õigesti kasutatud kriis aitab alati trimmi tõmmata seal, kus see niikuinii ühel hetkel vajalik oleks. Seda nägime tegelikult ka eelmisel aastal mitme suure majandusharu käitumisest: kriisi kasutati ebaefektiivsemate tegevuste koomale tõmbamiseks, nii et hullu aasta kokkuvõttes mitmes sektoris kasum kasvas. Koomale tõmbamist tuleb teha ka avalikus sektoris, sest see aitab riigiametiteski päris hästi ebaefektiivsust välja sõeluda.
Kas kõikide kulutuste katmiseks ei võiks lihtsalt mõnda uut maksu kehtestada? Ei või. Niigi väga ebakindlates oludes meeletu stressi all oma elutööd ja töökohti säästa püüdvad tööandjad vajavad kindlust, et maksurahu päriselt püsib. Maksudebatt tuleb aga pärast kriisi tervikuna ette võtta ja ennustada võib, et sellest kujuneb üks 2023. aasta valimiste kandvaid teemasid. Vaja on majanduskasvu ja struktuurseid muutusi toetavaid lahendusi, mis ei lao järjest vähenevale tööealisele elanikkonnale turjale järjest suuremaid makse.