Kristen Michal: vabade kodanike vaba tahe (Postimees)

Arvamus
|
Kristen Michal
|
23.01.2009

Kui ma rääkisin ideest, et jõukamad inimesed, kes ei vaja sotsiaalabi, võiksid sellest vabatahtlikult loobuda, ei aimanudki, et see nii elava vaidluse põhjustab.

Kui ma rääkisin ideest, et jõukamad inimesed, kes ei vaja sotsiaalabi, võiksid sellest vabatahtlikult loobuda, ei aimanudki, et see nii elava vaidluse põhjustab. Minu idee, mis tervikuna ei esinda tingimata Reformierakonna ametlikku seisukohta, tuleneb asjaolust, et kõik praegu sotsiaaltoetusi saavad inimesed üldse ei pruugigi tegelikult neid vajada.

Usun, et selle väitega nõustuvad paljud inimesed. On esinenud äärmuslikke juhtumeid, kus sotsiaaltoetuse saaja on sõitnud kallima autoga kui vabariigi presidendi aastateenistus. Aga on ka inimesi, kes lihtsalt saavad hästi hakkama, kuid vaikselt võtavad siiski vastu toetusi, mida teistel palju enam vaja oleks. Seega võime endalt küsida: kui palju on inimesi, kes asjatult sinu ja minu maksurahast elavad? Usun, et keegi ei kahtle, et selliseid on. Seda juba sellepärast, et igasugune hüve ühtlane jaotamine tekitab olemuselt korruptsiooni ning soovi seda ära kasutades olla edukam kui teised.

Kuid hoopis teine kategooria inimesi on need, kes puhtalt enda vintsutuste vältimiseks või mugavusest ei ole kunagi tegelenud oma toetuste ülevaatamisega. Need inimesed ja nende pered saavad hästi hakkama. Nemad ei vaja sotsiaalraha, aga kuna riigi põhimõtted on sellised, siis seda raha kantakse ka neile üle. Näiteks võime vaadata 300-kroonist lastetoetust, mis arvestades Euroopa Nõukogu sotsiaalharta põhimõtteid peab minema kõigile peredele, kus on lapsed, ja seda sõltumata sissetulekust. Siinkohal ei räägi ma vanemahüvitisest, mis on minu meelest parim asi, mis Eestis viimase kümne aasta jooksul ilmavalgust näinud. Räägin võrdsest toetusrahast, mida jagatakse ühtlaselt ja kõigile.

Mina seda ei vaja, tean, et Andrus Ansip seda ei vaja. Tean veel väga mitut tublit inimest, kes seda ei vaja. Minu siiras soov on, et see raha läheks minu vabatahtliku loobumise tulemusena neile peredele ja lastele, kellel on kitsam. Ma tahaks, et riik aitaks just neid, mitte mind. Kas see on vale?

Ma ei usu, et see on vale, kui aidatakse tegelikke abivajajaid, mitte kõiki võrdselt. Usun, et selline veendumus on kaasaegse ühiskonna üks põhiväärtusi – tugevad aitavad nõrgemaid. Minu mõte on lihtne ja ma ei taotle selle eest mingit au ega kuulsust. See on kodanikualgatus, mis pole osa ühest ega teisest kampaaniast. Sellega saavad liituda kõik ja seda võivad toetada kõik, kes tunnevad selleks vajadust, olenemata rahvusest või poliitilisest kuuluvusest. See on lihtne võimalus kitsal ajal teha valik: kas sotsiaalsüsteem peab jätkama nii, nagu see praegu on – ebaefektiivse rahalise pihustina –, või võiks see muutuda märksa tõhusamaks. Ja seda saab teha mitmel viisil – riigipoolsete reformidena või vabade kodanike tahteavaldusena. Vaja läheb mõlemat.

Minult on mitu korda küsitud, kuhu peaks vabanev raha minema. Arvan, et lihtne ja selge vastus oleks: riigieelarve sellele reale, millega toetatakse neid peresid ja lapsi, kes seda tõesti vajavad. Ja kui küsitakse, kust peaks minema piir, et ennast jõukaks pidada ja öelda, et loobun sellest riigi toetusest, et teistele jääks rohkem, siis vastan – iga inimese jaoks asetseb see piir tema südames. See on rohkem kodanikuuhkuse ja südametunnistuse kui arvutamise küsimus.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt