Kristiina Ojuland: piiride avanemise aeg (Maaleht)

Arvamus
|
20.12.2007

See võis olla 1993. aastal, kui esimest korda kogesin ühest riigist teise sõites, et piirikontrolli asemel on vaid alles piiritulp.

Eesti muutub avatumaks.

See võis olla 1993. aastal, kui esimest korda kogesin ühest riigist teise sõites, et piirikontrolli asemel on vaid alles piiritulp. See oli Luksemburgi–Saksamaa piir. Ligi viisteist aastat hiljem
ootan põnevusega samasugust vabaduse tunnet, kui saab sõita Lätti, ilma et peaks passikontrollis sabas seisma.

Paljud meist ei mäletagi enam, et vaid kümmekond aastat tagasi tuli meil endil taotleda viisat selleks, et kas või Soome sõita, rääkimata muust Euroopast. Isikute vaba liikumine on üks neljast põhivabadusest Euroopa Liidus, eelduseks siseturu toimimisele, kiiremale majanduskasvule.

Kuid ärgem vaadakem seda vabadust pelgalt ratsionaalse pilguga. Tegu on hoopis millegi sisuliselt suurema ja tähtsamaga. Minu jaoks tähendab piiride kadumine Euroopa riikide vahel eelkõige isikuvabaduse laienemist. See tähendab seda, et ühelt poolt usaldavad Euroopa riigid oma kodanikke ja teisalt on kodanikel suurem otsustamisõigus selle üle, mida talle antud vabadusega peale hakata.

Kuid samas peame arvestama sellega, et iga vabaduse laiendamine suurendab ka üksikisiku vastutust ja tunnetust, et sa oled Euroopa Liidu kodanik. Kunagi ütles Jean Monnet, et meie eesmärk pole mitte liita riike, vaid ühendada inimesi. Kui me tänasel päeval tahame vabade kodanike Euroopat, siis peavad valitsused andma oma inimestele võimaluse igakülgseks läbikäimiseks.

Euroopa ei saa kunagi valmis

See, et 21. detsembril jõustub Eestis Schengeni leping, tähendab vaid ühte sammu edasi ühtse Euroopa kujunemise teel. Euroopa on 60 aasta jooksul muutunud omavahel sõjajalal olnud rahvusriikidest demokraatlikuks ühenduseks, millest suurem osa maailma võib ainult unistada.

Kuid Euroopa ei ole kaugeltki valmis ja koostöö suurendamine riikide vahel erinevates eluvaldkondades on alati olnud vaevaline. Nii ka piiride kaotamise puhul. See oli 14. juunil 1985. aastal, kui kolm Beneluxi maad, Prantsusmaa ja Saksamaa kirjutasid väikeses Schengeni külas Luksemburgis alla kokkuleppele, mille kohaselt otsustati kaotada vastastikune piirikontroll viie riigi vahel.

Üleminek uudsele piiriületusele ei toimunud üleöö. Esialgu otsustati kaotada süstemaatiline kontroll piiridel, lihtsustati dokumentide vormistamist, ühtlustati viisanõudeid ning käibe- ja aktsiisimaksud. 1990. aastal täiendati kokkulepet konventsiooniga, mis oli tunduvalt põhjalikum ja täpsustas terve hulga detaile, mis olid esile kerkinud seoses piiriületamise lihtsustamisega.

Sealhulgas leidsid ühist reguleerimist sellised küsimused nagu isikute väljaandmine, isikuandmete edastamine, narkootikumide ja tulirelvade üle täpsema kontrolli sisseseadmine ning asüülitaotlemine.

Konventsioon jõustus pärast mitmeid edasilükkamisi 1995. aastal viies ülalmainitud riigis, millele lisandusid Portugal ja Hispaania. See toimus vaid kaks aastat varem, kui Eesti kutsuti Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimistele. Seega ei maksa Euroopa Liitu võtta kui mingit valmis asja. Me oleme ise Euroopa ühendamise protsessis osalejad ja selle kujundajad.

Schengeniga liitumine muudab Eestit

Selge on see, et piiride kadumine muudab inimesi. Me ei saa vaadata Schengeniga liitumist ainult ühepoolselt läbi oma kodanike vabaduste laienemise prisma. Me peame arvestama ka sellega, et Eesti muutub ise avatumaks, pakkudes nii Euroopa Liidu teiste riikide kodanikele, aga eriti kolmandate riikide kodanikele avaramaid võimalusi Eestisse tulemiseks, siin reisimiseks.

Pärast 21. detsembrit on Eesti avatud kõikidele kodanikele üle maailma, kellel on Schengeni viisa, olenemata sellest, millise Euroopa Liidu riigi konsulaadist see viisa on saadud. Ma julgeksin ennustada muu maailma huvi kasvu Eesti vastu ja seda mitte ainult turistide vaatevinklist. Võib oletada, et ka potentsiaalsed investorid väljastpoolt Euroopa Liitu võiksid tulla senisest enam Eestisse, uurimaks võimalusi oma raha paigutamiseks.

Kui praegu näiteks mõni Saudi Araabia investor külastab Rootsit Schengeni viisa alusel, siis Eestisse tulekuks peaks ta läbi tegema veel ühe viisataotluse protseduuri ja üldreeglina seda ei hakata ette võtma. Kuid nüüd, kus ka Eesti saab Schengeni ruumi osaks, on siia tulemine lihtsam ja loomulikum.

Ma julgen ennustada sedagi, et Schengeni ruumiga liitumine toob meile juurde uut tööjõudu, mis peaks leevendama praegu ettevõtjate muret töökäte puudumise pärast. Võimalik, et ka meie tänavapilt muutub värvilisemaks. See kõik tähendab seda, et Eesti tervikuna muutub avatumaks.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt