Kuidas elad, mu kallis Euroopa sõber?

Arvamus
|
09.05.2018

See küsimus tuleb Sulle kindlasti üllatusena, sest juba ammu pole seda keegi Sinult küsinud. Sest Sind, kes Sa istud nagu hamburgeri-kotlet Exceli tabelite ja Gini indeksite või SKT-de ja kvootide vahel, justkui pole olemaski. Seal, kus kunagi olid Pariisi bulvarite elevus ja Viini metsade muusikaline mühin, öise Stockholmi lampide merevärelus ja Praha seisuste-ooperi pilli-häälestus-elevus… seal on nüüd siis oma keskpärasuses laiskleva süsteemi viisakas hoolivus täpselt sel määral, nagu seda kirjeldasid Franz Kafka (juudi, saksa ja boheemia kultuuri keskpaigas) ja Max Weber, kellest ei mäletatagi, et tema on tegelikult ainus põhjus, mis väärib Strasbourg’i kui ülikoolilinna kaardile kandmist.

Inimlikkus tähendab eristumist, s.t. õigust ja võimalust olla teistmoodi. Ja midagi on valesti, kui ühesugusus on nii tähtis, et seda võib hakata ostma. Mida muud aga need ähvardused endast kujutavad, kui öeldakse, et see, kes on teistmoodi – euroraha, s.t. meie eneste oma, ei saa. (Kusjuures ütlejate hulgas on riik, kelle valitsusjuht läks Putini palgale veel enne kui sai riigijuhi kabineti enda järel ära koristatud!) Keskpärasus ei saa kuidagi hakkama isiksusega ega sellega, et poliitikasse tulevad alternatiivsed ühendused ja erakonnad, kelledel on nende ekstravagantsusele vaatamata üks oluline puht-euroopalik omadus: nad on inimlikud. Kuna aga inimestega rääkimine on tänases Euroopa Liidus üsna harjumatu asi, siis ei ütle me tulijatele mitte „tere!“, vaid sildistame neid  ekstremistlikeks ja populistlikeks… Küll on hea, et Euroopa suurim populist ja revolutsionäär muusikas – Beethoven, selle ajani ei elanud, kus teda oleks halvustanud mitte aristokraadid, vaid rahvas. Beethoveni suhtes on irooniline see, et just tema teos on  kuulutatud ametnike-Euroopa hümniks! Täna olnuks Beethoven pigem Viie Tähe Liikumises Itaalias või Austria Vabadusparteis (koos Straussi ja Mozartiga) ja Bach Saksa alternatiivliikumises kui mõnes ametlikus kultuuri-alases eurostruktuuris.  

Eurooplaseks olemine on tähendanud eeskätt isiksuseks olemist ja sellepärast ei ole Nobeli preemiat saanud ei Milan Kundera ega Vaclav Havel. Jaan Krossi „Nelja monoloogi“ lugedes saame teada, et uhkust ja au oli keskaegse Tallinna maalijatel nähtavalt rohkem, kui paljudel EL liikmesriikide parlamendisaadikutel. Ja üks asi, mida ma eurooplasena kardan on see, et kui täna peaks kusagil gümnaasiumis õppima, mõnes raekojas askeldama, juukselõiklas töötama või öövarjus gräfitit joonistama mõni tulevane poliitiline geenius, siis „lihvitakse“ ta lamedaks enne, kui ta pääseb  Euroopas või oma riigiski midagigi suuremat tegema. Kauaks seda noort Taranditki oli! Sedapsi siis. Sest Euroopa Liit on muutunud millekski, mida ei Napoleon ega Karl Suur ei osanud karta – igavaks, ametnike juhitud provintsiks. Isegi Eurovisioonis on täna midatahes peale meloodiate… Ja euroopluse kantsiks on täna London ja veelgi enam – New York.

ETV+ toimetajad tahtsid meid panna lauskokkupõrkesse sõjaka nimega saates „Duell“. Vastasteks Marina Kaljurand (eeldatavasti euro-optimist) ja Gräzin (euroskeptik, teadagi), aga kokkupõrget ei juhtunud. Oli nostalgilisi meenutusi euroreferendumist ja lõpuks ühine nukker tõdemus: Euroopa Liidust, mis oli sündinud kui vabade, optimistlike ja õilsate südamete liit,  on saanud raamatupidajate ja arveametnike ametühing. Euroopa Liidu asutaja-isa Robert Schumann deklareeris poole sajandi eest, et EL peab olema kristlikel traditsioonidel ja pärandil rajanevate rahvaste ühendus, aga meil on omaski riigis arveteadlasest president, kes peab kirikuvaenulikkust poosetamisväärseks uhkuseasjaks… ja me imestame: et miks meil on väärtuste kriis.

Niisiis, mu hea eurooplasest sõbrake! Tänasel päeval, mida tähistatakse Euroopa kontinendi nimel, jäägem siis meie sinuga, kes sa oled hispaanlane, rootslane, iirlane, juut, slovakk või kodakondsuse omandanud udmurt või kesiganes – jääme vähemalt meie tõeliselt eurooplasteks, s.t. omaette inimesteks ja sõpradeks, kellest ei saa jagu ükski tänane Euroopa Liit, kellele me ei allu ja kes meie vastu õnneks ka suurt huvi ei tunne. Jäägem normaalseteks eurooplasteks ja head Euroopa (mitte Euroopa Liidu, taevas hoidku!) päeva sulle ja soovi seda ka kõigile oma sõpradele, palun!


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt