Esimene Eestimaa Naiste kongress toimus 1917. aastal Tartus ja eelmine kongress korraldati 1935. aastal. Mul on suur au teid tervitada Eestimaa VI naiste kongressil pärast 78-aastast pausi.
Võiks isegi öelda, et V naiste kongress toimus kolm põlvkonda tagasi. Kõik need vahepealsed 78 aastat on olnud meie kasutamata võimalus, nagu kõlab õigesti käesoleva kongressi pealkiri ja teema.
Oleme 50 aastat olnud mõjutatud slaavilikust mõtteviisist, kus juhtfiguurid on mehed. Nüüd püüame juba mõnda aega liikuda Põhjamaade ühiskonnamudeli suunas, kus naised ja mehed on ühiskonnas võrdsed.
Naised on poliitikas üha aktiivsemad. Meil on poliitikas palju pakkuda, aga seda pole kaua aega osatud või tahetud näha ega tunnistada.
Nii tänased kui tulevased poliitikud peavad arvestama tõsiasjaga, et poliitikas ei ole garantiisid, ei ole kindlat tööaega, tihtipeale ei ole ka nädalavahetusel aega pere jaoks. Poliitika on seotud paljude riskidega – kui valimistel võidad, siis saad tööd. Kui ei võida, ei pruugi ka tööd ega leiba olla. Riskikäitumine on aga omasem pigem meestele kui naistele.
Nagu spordis, nii ka poliitikas on raske tippu jõuda ja seal püsida. Lisaks kaasneb pidev avalik tähelepanu ja kriitika.
Vaatamata sellele innustan ma naisi poliitikasse tulema ja ühiskonnas aktiivselt kaasa rääkima. Kui otsustustasandil on rohkem naisi, siis tehakse ka tasakaalukamaid ning tervet ühiskonda paremini mõistvaid otsuseid.
Minule isiklikult on masendav nentida, et naiste õigustest rääkimine tähendab praktiliselt alati võitlust. Mehed püüavad retoorikas tõestada, et ega nad ju naistele halba ei taha, ent kahjuks ei ole viimasel ajal ma kohanud ka ühtegi jõulist meessoost feministi, kes naiste õiguste eest seisaks. Tegevusetus ja ükskõiksus on aga isegi hullemad vastuolemisest.
Ajaloost teame mitmeid piinlikke näiteid, kuidas naisi on alahinnatud. Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et naiste mõistus on lähemal loomade kui meeste omale. Saksa filosoof Hegel leidis, et mõistuse puudumine teeb naised meestest samavõrd erinevaks, nagu taimed erinevad loomadest. Valgustusaja suured filosoofid Voltaire, Diderot, Montesquieu ja Rousseau jagasid seisukohta, et naised on niivõrd emotsionaalsed, et nad ei tohiks poliitikas ja avalikus elus osaleda (see lõik on tsitaat Kadi Liiki 29.10.2010 EPL artiklist http://epl.delfi.ee/news/kultuur/uskuge-naised-mehed-ei-taha-teile-halba.d?id=51285675).
Kui Abraham Lincoln võitles orjuse kaotamise eest Ameerikas 19. sajandi keskpaigas, siis hirmutasid tema oponendid ühiskonda ähvardades, et kõigepealt vabastatakse orjad ja siis hakkavad veel ka naised endale valimisõigust viimati nõudma.
Naiste õiguste eest võitlemise ajalugu on pikk. Naiste püüd tõestada ühiskonnas oma väärtusi ja vajadust võrdse kohtlemise järele on arvatavasti sama pikaaegne kui inimkonna ajalugu üleüldse. Paradoksaalne on see, et tihtilugu on kodus ja perekonnas võim just naiste käes, kuid ühiskonnas, erinevatel elualadel väljapaistvale kohale jõudnud naised on ikkagi üldsuse meelest midagi erilist, keda peab nimetama eristava sõnaga NAIS – NAISpoliitik, NAISkoorijuht, NAISjuht, NAISettevõtja, äritopis olev NAINE või siis umbusklikult uurima, kuidas küll NAINE pere kõrvalt jõuab vastutusrikast tööd teha ja kas see ikka siis tehtud saab…
Tagasi tulles kongressi tiitli juurde – Kuidas täpselt me siis oleme kaotanud oma võimaluse?
Olen märganud, et naised ise ei usalda teisi naisi. Näiteks valivad naised Riigikogu valimistel rohkem pigem mehi. Naised tööandjatena ei otsusta ilmtingimata naise kasuks, kui töökohale on võimalik valida võrdne kandidaat nii meeste kui naiste seast.
Teiseks võiksime arutada kasvatusmeetodite üle. Kas meie, emad, oleme kasvatanud oma poegadest mehed, kes usaldavad ja hindavad naisi – naiste lähenemisviisi, oskusi, visadust, hakkamasaamist kõigis elusituatsioonides? Kas me oleme oma tütardele sisendanud julgust, et neil on samasugused õigused ja võimalused nagu poistel?
Kas meie, naisõpetajad, oleme kasvatanud koolides noormeestest mehi, kes peavad lugu võrdsetest võimalustest ja tunnistavad soolist võrdõiguslikkust?
Kas meie, naispoliitikud oleme osanud konsolideerida naisvalijaid, et nad näeksid meid võrdsete kandidaatidena meeste kõrval?
Poolteist sajandit tagasi võitlesid naised endale välja valimis- ja valitud olemise õiguse. Sajand tagasi said naised õiguse kanda pükse ja poisipead.
Täna peame naisi julgustama ühiskonnas aktiivsemalt kaasa rääkima ja otsustes osalema. Alustada tuleb kodust, lasteaiast, algkoolist meie ühiskonnas oleks vaja väärtuskasvatust nii tüdrukutele kui poistele, maast madalast. Sest nagu ütleb vanasõna – nuur puu paindus, vana puu murrus. Seepärast tuleb alustada hetkest, kui oleme teada saanud, et meie üsas kasvab uus elu. Aga tänaseks soovin kõigile panelistidele ja esinejatele head mõttelendu, südikust ning leidlikkust oma eesmärkide saavutamiseks.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – seda ju meie, naised, teame. Püsivus viib sihile, sest ka vesi uuristab kivisse augu.
Ükskord saavad me püüdlused kroonitud niikuinii ja ma loodan, et järgmist naiste foorumit ei pea enam nii kaua ootama.
Tänan tähelepanu eest!