/Avaldatud Raplama Sõnumites 22.01.2014, autor Katri Reinsalu/
Eelmisel reedel kohtus Kaiu ja Juuru valla rahvaga Riigikogu aseesimees Laine Randjärv, kes enne Juuru sõitmist andis intervjuu Raplamaa Sõnumitele.
Teie juured on Raplamaal, aga kuivõrd tunnete ise seotust selle maakonnaga?
Kindlasti tunnen tugevat sidet. Esivanemate juured on Raplamaal eri kohtades. Mu isa Jüri Randjärv on uurinud meie suguvõsa ajalugu päris põhjalikult ning meile on teada vanim esiisa, keegi Mäe Ott aastast 1710 ja ta on elanud Alu mõisa maadel. Nii et Alu on see kant, kust on minu vanaisa, ka Jüri Randjärve liin pärit. Hiljem elas ta elu lõpuni Kehtnas.
Juuru kihelkonnast on pärit minu vanaema Alma-Madliise. Juuru kirikus on ta leeris käinud. Isa lõpetas omal ajal Seli-Hagudi seitsmeklassilise kooli ja läks siit edasi laia maailma.
Suurem osa minu lapsepõlvesuvedest ongi möödunud Kehtnas ja tädi juures Kädval.
Paljud mu esivanemad puhkavad Rapla surnuaial.
Kui palju teil siinkandis veel sugulasi on?
Arvuliselt ma öelda ei oska kahjuks, aga tean, et ikka palju. Nad on tänaseks juba väga erinevate perekonnanimedega, sest eestistamisega tehti erinevaid valikuid. Vanaisapoolsed Randdorfid said nimeks Randjärv, Rand ja mõned jäid Randdorfideks. Vanaemapoolsed Riedebachid aga võtsid nimeks Riide, Riisalu, Rahuoja.
Põnev on ka fakt, et minu vaarvanemad oli esimene paar, kes Raplas pärast uue kiriku avamist on laulatatud, Mart ja Leenu Randdorf.
Kas mõni paik siin maakonnas on eriti südamelähedane?
Kindlasti on Juuru kant mulle vanaema kodukohana hästi lähedane. Ma pole kahjuks küll oma vanaema Almat üldse näinud, sest ta suri 1944. aastal, kuid mõnikord tundub, et üle põlvkonna, vanaemalt lapselapsele, tekib tugev vaimne side ka siis, kui reaalse inimesega pole kokku saadud.
Olen vaadanud temast pilte ja kuulanud lugusid. Ta oli olnud kunstiandega inimene – osav käsitöös, hea laulja ja joonistaja. Suri kahjuks liiga noorelt, 31-aastasena. Ma vahel mõtlen, et kummaline on see, et olen oma vanaemast juba nii palju vanem, saan ise sellel aastal 50. Temast on päranduseks jäänud näiteks kangastelgedel kootud vaibad, tekid, tikitud seinakate, mis ilmselgelt näitavad, kui osav ja andekas inimene ta oli.
Tuleb teil meelde mõni eriti ergas mälestus seoses Raplamaaga?
Ikka! Tuleb meelde lugu seoses Kädva suvega. Olin siis 8-aastane, kui ma esimest korda elus sovhoosipõllule tööle läksin. Peedivagusid kõplama. See on üks erk mälestus, mis ei unune. Toona oligi lastel niisugune oma raha teenimise võimalus, väheke põllutöid teha. Oli seal vist Lungu sovhoos siis.
Mõistsin seal põllul, et töötegemine ei ole sugugi lihtne asi. Kõplasime nädalajagu päevi koos täditütardega kuuma päikese käes tolmusel peedipõllul neid peete, mis olid minu meelest hästi suureks kasvanud. Eks me ise olime väikesed ka. Vaod tundusid ülipikad ja see kõik tundus hästi raske. Lõpuks sain ma tasuks 19 rubla ja 83 kopikat, mis tundus hästi suur palk. Kogu oma raha eest ostsin järgmisel talvel nääriehteid. Selline lugu.
Kädvaga on veel mälestusi seotud. Seal oli üks tore suur kivi. Tundus ikka hästi-hästi suur. Meil oli täditütar Katiga niisugune komme, et isegi kui meil publikut ei olnud, ronisime aina selle kivi otsa ja mängisime, et me oleme popi laulusaate, „Horoskoobi“ solistid. Laulsime kuulsaid laule, mikrofoniks olid hüppenööri puust käepidemed.
Kui tihti praegusel ajal siiakanti satute?
Ma õnneks satun päris palju. Käime traditsiooniliselt jaanipäeva paiku surnuaiapühal. Kui siitkaudu sõidan maakonnavisiitidele, siis põikan võimalusel läbi. Suvisel kirikumuusika festivalil olen päris tihti käinud, aga ka oma kooriga esinemas. Ei saa öelda, et ma iga kuu käiks, aga neli-viis korda aastas satun siia kindlasti.
Toimetusest lähete edasi Juuru ja Kaiu, mis asjus?
Toimuvad kohtumised vallarahva ja kooliõpetajatega. Minu maakonnavisiitide eesmärk ei ole käia n-ö tarka tõde kuulutamas. Arvan, et oluline on kuulata kohalike inimeste muresid ja rõõme. Igapäevaelus on inimestel esikohal pere ja lapsed, vanemate inimeste hakkamasaamine, töökoha küsimused ja muud teemad, mis ei pruugi sugugi olla sünkroonis sellega, mis toimub poliitmaailmas ja mis pakub huvi online meediale.
Seetõttu ma leian, et on ülioluline sõita mööda Eestimaad ja kuulata, mis on inimestel südamel. Kuna ma ei ole pärit Tallinnast, siis ma adun seda hästi, et elamine pealinnas ja pealinna teemad ning kogu ülejäänud Eestit huvitav temaatika võivad päris oluliselt erineda. Need mured, mis on Kagu-Eesti inimestel, ei pruugi alati jõuda Tallinnasse, ja kindlasti on siin Raplamaal teistsugused küsimused kui Pärnumaal või Läänemaal.
Soovin kindlasti kuulda, mida Raplamaa inimesed arvavad rongiliiklusest ja selle uuest korraldusest. Kõige rohkem on kuulda rahulolematust just Rapla ja Tallinna vahel sõitjate poolt. Siin on intensiivne sõitmine ja muret tekitab ka mitmete traditsiooniliste jaamade vahelejäämine – näiteks Hagudi jaamas pole enam peatust. Kuulame siis, mis inimesed ise ütlevad selle kohta.
Seoses maikuus toimuvate Euroopa Parlamendi valimistega oleks huvitav teada, kas ja kuipalju Euroopa teema meie inimesi köidab. Kui „jah“, siis mis on oluline, ja kui „ei“, siis tahaks teada, miks see nii on.
Juurus asub ka Mahtra talurahvamuuseum, mis kuni eelmise aastani oli ainus riigimuuseum Raplamaal. Milline võiks muuseumi tulevik olla nüüd, kui sellest on saanud sihtasutus?
Sihtasutus tähendabki seda, et ühel asutusel on palju rohkem iseotsustamisõigust ja oma arengusuundade paikapanemise võimalusi. See on mitme erineva institutsiooni loodud sihtasutus. Tuleb kindlasti arvestada sellega, missugune on omavalitsuse enda huvi seda arendada. Nii palju kui mina aru olen saanud, on Juuru vald väga huvitatud Mahtra muuseumi heast käekäigust ja arengust.
Kultuuriasutused on kindlasti valdades üheks atraktiivseks sihtpunktiks, mille juures on võimalik korraldada ka erinevaid kultuurisündmusi. Muuseumid tegelevad kohaliku identiteedi hoidmisega, koondades kokku kodukoha mälu. Lisaks sellele, et Mahtra muuseum keskendub teatud ajaloolistele perioodidele, on mõistlik pakkuda külastajatele rohkem infot siinse piirkonna ajaloo kohta. Ma ei arva, et see peaks olema vaid Juuru valla kodulooga tegelev muuseum, kindlasti mitte. Pigem peaks ta haarama piirkonda tervikuna suuremas plaanis.
Mingi stereotüüp on, et muuseum on midagi tolmust, halli ja igavat ja seal seisavad arhiivides mingid arusaamatud ürikud. Aga kui huvitavad on tegelikult muuseumid laias maailmas! Kuidas on tehtud nad interaktiivseks, kuidas on võimalik erinevate interaktiivsete meetoditega uurida ajalugu, mängida mänge, mis noortele ajalugu mõistetavamaks ja huvitavamaks teevad.
Ma arvan, et Mahtra talurahvamuuseum võiks olla tõmbekeskus Raplamaad külastavatele turistidele.
Mida te endise kultuuriministrina üldse arvate praegusest muuseumipoliitikast, riigimuuseumide drastilisest vähendamisest ja nende mõnes mõttes erakätesse andmisest?
Tegelikult on selle protsessi tinginud objektiivsed vajadused, sest raha hulk kahjuks ei kasva sama kiiresti kui arenevad ja tekivad uued loomingulised ideed. Minu ministriks olemise aastad olid maailma majanduses küllaltki pingelised, nagu mäletame. Keeruline oli see aeg kõikide ministeeriumide jaoks, aga nii emotsionaalse valdkonna jaoks nagu kultuurivaldkond, eriti. Sain ka päris valusat tagasisidet toona.
Muuseumide uuendamist hakati arutama juba aastaid tagasi. See tekitas alguses küllaltki palju negatiivset vastukaja, sest igasugused muutused küllaltki konservatiivses kultuurivaldkonnas võivad alustuseks mõjuda ehmatavalt, sest hirmul on suured silmad.
Paljusid tegevusi muuseumides saab koordineerida või koondada, olgu selleks koolitused, kogumispoliitika või näituste korraldamine erinevates maakondades.
Nüüdisaegne ja huvitav on näiteks Euroopa raha abil jõuliselt uuenenud maanteemuuseum, mis asub Põlvamaal. Lisaks näitustele ja teadustööle, mida seal tehakse, on maanteemuuseum ka väga põnev meelelahutuskoht.
Ma arvan, et muuseumide nüüdisajastamine on kindlasti teretulnud protsess ja kui seda saab teha paindlikumalt, olles sihtasutus, siis miks mitte. Praegust olukorda ei ole ma täpselt analüüsinud ja hetkeseisu, kui palju muuseume on läinud üle või on üle minemas, ei tea. Küll aga on teada, et mitmed muuseumid on riigilt saanud tuge ka erinevate europrojektide kaudu.
Võtame näiteks Pärnu muuseumi, mis on kolinud kontserdimaja kõrvale Aida tänavale. Varem oli ta küllaltki nutuses seisus, tänaseks muutunud aga vägagi atraktiivseks. Või paljuvaieldud Eesti Rahva Muuseumi uue maja ehitamise küsimus. Paljud elavad oma vanas teadmises, et mis te seda klaasmaja kütma hakkate. Tegelik olukord on selline, et klaasmajast on ammu saanud ratsionaalse ja läbimõeldud ehitise projekt, ratsionaalse küttesüsteemi ja erakordselt põneva sisuga polüfunktsionaalne asutus.
Peame mõistma, et kõik valdkonnad peavad paratamatult arenema. Võtame kasvõi iPadi, mobiiltelefoni. Missugune oli mobiiltelefon 15 aastat tagasi või 20 aastat tagasi, kui need esimesed tulema hakkasid? Alguses käidi kohvritega ringi, mis jäeti autosse. Täna on aga teler ja maailm peopesas. Kõik meie ümber areneb ja teiseneb.
Kas teie arvates peavad muuseumid olema ennekõike turismiatraktsioonid, mille eesmärk on teenida tulu?
Ei, ma ei arva, et ennekõike. Mina arvan, et muuseumid on ennekõike teadusasutused. Aga see teadus ei saa olla tehtud nelja seina vahel arhiivides või pimedas keldris. See teave peab jõudma inimeseni. Ja selge on see, et teadusteabe eksponeerimise viis võiks olla köitev, sest mitte kõik muuseumikülastajad pole ajaloolased.
Näiteks vahvad on ka loodusmuuseumid. Ehkki teemat uuritakse keskkonna teemadega seonduvalt, on oluline, et õpilastel tekiks huvi loodusteaduste vastu. Meenub, et käisin möödunud suvel Sõrves loodusmuuseumis. Ma ei tea, mis on nende teadustöö sisu, aga eksponeeritud linnusuled, kivistised ja linnujalad olid nii põnevalt välja pandud, et sain palju teavet ilma tohutut loodusteadusalast materjali läbi lugemata.
Kokkuvõtteks leian, et muuseumis tehtav on eelkõige teadustöö, mis võiks olla huvitavalt esitletud ja lisaboonusena uutele teadmistele võiksid külastajad saada ka emotsiooni.
Tänu Rein Langile muutus selline pehme valdkond nagu kultuur väga aktuaalseks. Mida sellest arvate?
Mina arvan seda, et kõikide kultuuriministrite saatus on olnud just niisugune, et kultuurivaldkond muutub teatud ajal, nagu te oma küsimuses mainisite, hästi populaarseks. Ma ei tea ühtegi kultuuriministrit, kelle valitsemise ajal poleks juhtunud midagi seesugust, et kultuurist poleks hakatud rohkem rääkima. Signe Kivi ajal räägiti kultuurkapitalist, Palmaru ajal räägiti Sakala keskuse lammutamisest ja muinsuskaitse teemadest, minu ajal räägiti palju sümfooniaorkestrist ja sellega seonduvast, Rein Langi ajal räägiti Sirbist, aga ka muudest asjadest.
See on kultuuriministrite saatus. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kui minister kultuurivaldkonnas midagi ette ei võta, ei leia ka see heakskiitu. Siis hakatakse kurtma, et kultuurielu korraldamine on sumbunud. Kui siis tahetakse valdkonnas midagi reformida, tõusevad emotsioonid lakke. Kahjuks ei jõuta oma protestides tihtilugu info tuumani, vaid reageeritakse n-ö esmamulje pealt.
Kõik inimesed, kes kultuurivaldkonda tööle lähevad, kas ametnikena või poliitikutena, peavad selle eripäraga lihtsalt arvestama. Ministrid on ikka inimestel hambus. Nad paistavad välja, neist teatakse.
Kuidas hindate Rein Langi kui kultuuriministrit?
Mina olen Rein Langiga kindlasti solidaarne. Ütleme nii, et ei ole Eestis liiga palju inimesi, kellel on kultuuriministriks olemise kogemust. Meid on taasiseseisvunud Eesti ajal olnud 14. Seetõttu ainult need inimesed, kes on ise selles rollis olnud, saavad hinnata, kui kerge või raske see töö on olnud. Kusjuures mina ei saa anda hinnangut ka näiteks Jaak Allikule, kes oli kultuuriminister eelmise sajandi lõpus. Tänane ja 15 aasta tagune infoväli ja meediamaailm on kardinaalselt erinevad.
Ka polnud samavõrd avalik dokumendihaldus, muutunud on allasutuste struktuurid ja juhtimisprintsiibid. Taasiseseisvumisaja alguses, 90ndatel, ei pidanud ajakirjanikud iseenesestmõistetavaks, et nad peavad kultuuriministri igal ajal kätte saama, ja mobiiltelefon ei olnud igapäevane töövahend. Seega, töötingimused on ministritel olnud väga erinevad ja ma ei leia, et ükski kultuuriminister võiks anda teisele hinnangut. Ma ei teinud seda ka 2007. aastal, kui minult küsiti, mida ma arvan minister Palmarust.
Vanad indiaanlased ütlesid, et igaüks, kes tahab teist arvustada, võiks proovida tema mokassiinides paar nädalat ise käia.
Reformierakonna poliitikud ja poliitika üldse on viimasel ajal teeninud väga palju kriitikat, erakonna populaarsus on vähenenud. Ta olete Reformierakonna juhatuse liige. Mis on teie arvates erakonna toetuse languse põhjus?
Eks mitmeid põhjuseid on. Ühelt poolt on kindlasti inimeste väsimus kauapüsinud koalitsioonist. See on ju olnud stabiilne alates 2007. aastast. Tänaseks juba seitse aastat. See on päris pikk aeg. Poliitikamaailmas on nii, et kui inimesed vahetuvad, siis nad tulevad oma värskete ideedega. Need, kes on kaua olnud, on ikkagi tulenevalt oma maailmavaatest konservatiivsemad. Ütleme nii, et võib tekkida niisugune olukord, kus jäädakse oma lemmikdogmadesse kinni.
Teisalt pidi seesama koalitsioon üle elama väga keerulise aja – majanduskriisi perioodi. 2008-2010 maadeldi suurte finantsprobleemide ja riigi majandusküsimustega. Ei saagi olla liiga populaarne, kui võitled kriisiaja põllul. Nüüd, sellest väljatulnuna ei ole võimalik taastada kriisieelset seisundit sama ajaga, mil see kriis tekkis. Taastusperiood võib kesta aastaid.
Inimesed olid kriisiperioodil ülikannatlikud, nüüd juba tahetakse kiiremini head elu tagasi saada. See on ülimalt inimlik ja mõistetav. Näiteks sotsiaalminister Taavi Rõivas on väga palju tähelepanu pööranud üksikinimese muredele. Olgu need puuetega inimeste omad või lastetoetuste küsimus.
Oleks muidugi imelik, kui ma peidaks pea liiva alla ja ütleks, et see ongi ainuke probleem olnud. Loomulikult on Reformierakonnas ka sisemisi vastuolusid, mida on traditsiooniliselt lahendatud diskussiooni ja debati käigus, avalikkuse ees musta pesu pesemata. Viimasel paaril aastal on olnud aga juhtumeid, kus küsimusi ei lahendata enam oma erakonna, meeskonna ringis, vaid otsitakse küsimustele lahendust, kirjutades artikli ajakirjandusse. See on minu jaoks uus ja vastuvõetamatu käitumismuster.
Ma olen vana kooli inimene, usun sellesse, et kui sa oled liitunud teatud meeskonnaga, siis sa aktsepteerid selle meeskonna kodukorda, kokkuleppeid ja reegleid. Kui seda ei tehta, siis tuleb mõista, mis on teistsuguse käitumise taga. See on kindlasti signaal, mida ei saa ignoreerida. Võib-olla et tegemist on ka tähelepanuvajadusega See näitab ilmselgelt, et peame rohkem tähelepanu pöörama igale inimesele meie erakonna sees.
Erakonna peamine eesmärk ei saa olla lihtsalt üks tore sõpruskond, vaid tähtis on lahendada elanikkonnaga seonduvaid ja riigi ees seisvaid küsimusi. Valitsuse ülesanne ei ole mõelda selle peale, kas tegemist on populaarse või ebapopulaarse otsusega. Kui üks otsus parandab elu Eestimaal, viib seda edasi, hoiab midagi halba ära, kaitseb või loob uut, siis on see tarvis ära teha. Kui ebamugava otsuse peale ähvardatakse, et seda tehes pole te enam populaarsed, siis poliitikul peab olema niipalju strateegilist mõtlemist, et ette kujutada ja visualiseerida, milline on ühe või teise otsuse mõju 10 või 30 aasta pärast.
Tuletame meelde, milliseid otsuseid tehti taasiseseisvumise aja algul. Kui kaugeleulatuvad need tegelikult olid. Tolle aja poliitikud võisid loota, aga nad ei teadnud täpselt, kui kaugele nende tehtu või lubatu mõjuvad, nad ei lähtunud aga mitte populistlikust, vaid aatelisest seisukohast. Kindlasti viisid 1988. aastal tehtud otsused selleni, et 1991. aastal oli võimalik välja kuulutada taasiseseisvus, mis loodetavasti kestab igavesti. Tookord oli ka palju neid poliitikuid, kes kartsid oma peade pärast.
Mina leian, et täna peame kaugele ette mõtlema ja olema kindla selgrooga. Kui teeme otsuseid, siis peame arvestama sellega, et poliitiliste otsuste tegijatel on ühiskonnaelu kontekstis tihti rohkem informatsiooni kui inimestel, kes poliitika ja riigi valitsemisega seotud pole. Tavainimene ei pea kogu aeg omal nahal tundma poliitikute tegutsemist.
Öeldakse, et inimesed on poliitikast eemaldunud. Ma küsiks, et miks nad peaksid poliitika sees olema? Iga inimene elab oma normaalset elu. Kui poliitika hakkab segama tema tavaelu, siis see on küll probleem. Poliitiku ülesanne on teha on tööd nii hästi, et see ei segaks, vaid võimaldaks elamist.
Kas teie arvates võiks erakonna mainet parandada liidrivahetus?
Ei ole uudis, et Andrus Ansip 2015. aastal enam peaministriks ei kandideeri ja kavatseb sellega seoses ka erakonna esimehe kohalt lahkuda. Ühel hetkel tuleb kindlasti see aeg, kui erakonna esimees vahetub.
Keegi, kes tahab erakonna esimehe kohale konkureerida, peab selleks ka soovi avaldama. Ma pole näinud ühtegi märki sellest, kus keegi ütleks: „Mina, see-ja-see, tahan konkureerida Reformierakonna esimehe kohale.“ Seetõttu ei saa sel teemal spekuleerida.
Kindlasti on iga erakond oma juhi nägu. See on päris selge. Mina annan hääle sellisele juhiks kandideerivale isikule, kes arvestab meeskonnaga, kes seisab oma meeskonna eest, kes kaitseb oma meeskonda. Ta peab olema karismaatiline liider, kelle järel ma tahaks minna, kui ta üles kutsub. Kes on innustav ja kes on kindla meelega ning kes ei vaheta oma meeleolusid nagu tuulelipp. Ühesõnaga inimene, kelle peale saab kindel olla.