Sel nädalal võtsime riigikogus vastu seaduse, mis tagab esma kordselt tööle asuvale pedagoogile 200 000 kroonise lähtetoetuse.
Koalitsioonileppes sätestatuna on õpetaja lähtetoetus kahtlemata olulisim regionaalpoliitiline meede, mis puudutab õpetajate kaadrinappuse lahendamist meie väikelinnade ja maapiirkondade koolides, kus probleem on täna eriti terav. Tegu ei ole mitte palgalisa, vaid stardirahaga elu sisseseadmiseks alustavale õpetajale. Kuid lisaks kõigele muule on see ka austuse ja hoolivuse märk ning põhimõtteline õpetaja ameti väärtustamine ja hindamine.
Hiljuti saime rõõmsa sõnumi osaliseks. Rahvusvahelise PISA-testi kokkuvõttest selgus, et Eesti 15aastaste kooliõpilaste teadmised ja oskused neid praktikas rakendada on maailma riikide võrdluses esimese viie seas. Väga hea resultaat, mida paljud ei osanud ehk ettegi kujutada. Ometi peame olema valvsad, sest vaatamata PISA testi headele tulemustele on meie koolides jätkuvalt suureks probleemiks õpetajate nappus.
Meie üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes töötab ligi 18 500 õpetajat. 45% kutseõppeasutuste õpetajatest on 50aastased ja vanemad. Olukord on analoogne ka üldharidusmaastikul, kus vastav näitaja on ligi 35%. Õpetajaid, kes on nooremad kui 30 aastat, on meil umbes 12%.
Tõsiseks probleemiks on ka see, et paljud algajad õpetajad lahkuvad esimestel tööaastatel koolitöölt. Põhjuseid on erinevaid. Olgu nendeks siis mittesobivad õpetamis- ja finantstingimused, ameti mittesobivus või midagi muud. Kuid fakt on see, et kvalifitseeritud õpetajate puudus just maapiirkondades on eriti valusalt tuntav.
Ühe markantsema näitena võib vaadata Läänemaal asuva Risti kooli juhtumit. Kaks nädalat enne käesoleva õppeaasta algust puudus koolil 7 õpetajat. See tähendab, et ei olnud pooli õpetajaid. Tänu usinale kooli juhtkonnale õnnestus enamik tühje kohti siiski õigeaegselt täita ja õnneks ei pidanud koolilapsed selle pärast kannatama. Vaatamata sellele on probleem endiselt õhus. Loodetavasti aitab vastuvõetud seadus analoogseid juhtumeid tulevikus ennetada.
Nii mõnigi õpetaja rabab koolides valitseva personali nappuse tõttu mitmel rindel. Ma ei pea seda päris õigeks, et üks inimene peab end jagama kolme-nelja kooli vahel.
Vaadates viimase 10 aasta statistikat, peab tõdema, et õpetajate kvalifikatsioonitase on üldiselt paranenud, kuid siiski piirkonniti väga erinev. Paraku on kujunenud tendentsiks see, et mida kaugemal asub kool Tallinnast või Tartust, seda rohkem on madalama haridustasemega ja pigem vanemaealisi õpetajaid. Pole saladus, et mõne aine õpetajate puudus on piirkonniti väga suur. Nimetagem nendest vaid mõned: matemaatika, inglise keel, füüsika ja ka näiteks poiste tööõpetus.
Juba järgmisel aastal on prognoositud õpetaja lähtetoetuse saamiseks õigustatud isikute arvuks umbes 120 õpetajat. Niisamuti 2009. aastaks. 2010. aasta prognooside kohaselt on õpetaja lähtetoetuse saamiseks õigustatud isikute arv juba ca 170. See annab alust arvata, et kaadrinappuse mure hakkab seeläbi vaikselt lahenema.
Tänases seisus ei ole õpetajate ametikohtade täituvus Tallinna ja Tartu koolides võrreldav maapiirkondade, äärealade ja väiksemate linnade koolidega, kus paljude ainete õpetajaid ei ole võimalik leida. Eriti suur kvalifitseeritud õpetajate puudus valitseb samuti Eesti maapiirkondades ja väikelinnades, mistõttu on võrdsete haridusvõimaluste huvides oluline täiendavate motivatsioonimehhanismide loomine, meelitamaks värskelt koolitatud õpetajaid tööle ka väljapoole Tallinna ja Tartut asuvaid koole. Leian, et asja vastu võetud seadus teeb seda parimal võimalikul viisil.
Kutsun üles kõiki pedagoogiharidusega noori asuma tööle kooliõpetajana ning kasutama neile pakutavat lähtetoetust oma elu sisseseadmiseks vastavas piirkonnas. Üheskoos pingutades ning panustades suudame tagada kvaliteetse hariduse meie tulevikupõlvkonnale.