Minuealiste põlvkond on õnnesärgis sündinud. Saame õppida, mida soovime, reisida, kuhu hing ihkab ning teha tööd, mis kirgastab, lisaks tegeleda vabalt valitud hobidega. Elame inimkonna ajaloo haruldasel ajajärgul, omades rohkem vabu valikuid ja võimalusi kui eales varem. Eesti noortel on kasutada mugavam ja kordades kiirem transport kuhu iganes planeedi piires, võrreldamatult arenenumad suhtlus- ja infovahetusvõimalused ning ligipääs teabele ja kolossaalselt kõrgetasemelisem kaupade-teenuste valik kui 19. sajandi maailma rikkaimal inimesel.
Mõiste pension on meie jaoks igav ja hirmutav igand. Tulevikus on meil valik, kas minna puhkusele või jätkata oma missiooni senikaua, kui tahame ja suudame. Meid ei huvita roostes number 65, mis inimesest alateadlikult hääbuja üritab kujundada. Tahame elada sajaga ja vähemalt sajaseks. Meil on võimalus õppida ja valida kutsumus, millega tegeleme senikaua kuni tahame.
Tänapäeva noortel on väga palju vabadust, millega oleme ehk liigagi harjunud ning kipume teinekord iseenesestmõistetavana võtma. Üks, millest selle kõige juures aga vajaka jääb, on vastutus. Ja seda tuleb meil vabaduse nimel võtta, ka saja-aastase tulevase mina finantsilise vabaduse eest. Senikaua, kuni ühiskonnas levib hoiak, et inimene peale 65. eluaastat enam tööturule väga ei kõlba ning seejärel on tal võimalus viskuda riigi abistavatele kätele, jääb meisse sisseprogrammeeritud abitus. Kuritegu.
Nukraid numbreid vaadates ei tundu kuidagi reaalne, et meie generatsioon ilma arvestatava isikliku panuseta vaid riigi kulul kunagi sajaselt Kariibidel võrkkiiges kookosemahla saab libistada. Aga tahaks. Minuvanuste hoiak peab olema ise hakkama saada. Riigipoolset võimalikku tuge peame võtma õnneliku boonusena. Selle kõige juures on noortel üks tohutu pluss – meil on aega valmistuda.
Kardinaalselt teine lugu on juba pensionil olevate inimestega ning üsna pea sinna jääda soovijatega. Neil ei ole olnud meiega võrreldavat stardipositsiooni, tingimusi ega võimalusi. Nende eest tuleb hoolt kanda, neid austada ja lugupudamisega kohelda. Töötavate pensionäride nuhtlemine suuremate maksudega ning senise süsteemi peapealepööramine on aga samm vastupidises suunas. Valimiste eel pensionäridele lubatav ühekordne pensionitõus kuulub samasse ooperisse.
Pensionidest rääkides ei tohi jätta mainimata, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika. Tugev majandus on kvaliteetse sotsiaalvaldkonna vundament.
Pensioni baasosa tuleb järjepidevalt tõsta, see on elementaarne, kuna elu pidevalt kallineb. Baasosa senisest suuremas mahus tõstmine aitab vähendada erinevusi pensionide suuruses. Samas on oluline säilitada palgakomponent, milles mängib rolli nii palga suurus ehk töötatud ajal ühiskonda tehtud panus kui ka tööstaaž. Ka kehtiv pensionisüsteem peab võtma arvesse inimese panust ühiskonda – meie kõigi heaollu. Teise ja kolmanda samba süsteemi ei ole tark lõhkuda. Küll aga on turvaline arvestada, et tulevikus peab märgatavalt kasvama inimeste endi vastutus ja panus oma finantskindluse ehitamisse.
Lauri Luik