Väärt-vägevat kunsti ja kirjandust tuleb toetada, ilu ja värskust on koleduste kõrvale kindlasti juurde tarvis. Paraku valitud kunstnike ja kirjanike värbamine maksumaksja teenistusse kõlab küsitavalt ega saa mu meelest olla kuidagi aus ning objektiivne ülejäänute suhtes. Milles nemad süüdi on? Kumb on siis ikkagi parem, kas Monet või Rembrandt? Sharma või Mutt? Kogu lugupidamise juures kunsti ja kirjanduse vastu, aga no kuulge, kavandatav süsteem on ikkagi üsna vildakas ning rajatud soisele pinnale.
Võtta käputäis kirjanikke ja kunstnikuid riigi palgale, see näib ettekirjutusena ja tundub liuväli. “Vaim” vajab vabadust ning vihkab piiranguid (eriti neid, mis tulenevad töölepinguseadusest). Puuris lind kõrget lendu ei tee.
Osaliselt saan ma sellest loogikast siiski aru, sest treeneritele ju leidsime ka raha juurde, et aidata neile tagada sotsiaalsed garantiid. Paraku on treenerite töö hindamine ja tasustamine tunduvalt paremini mõõdetav. Neile maksab palka klubi/alaliit konkreetse töö eest, mida saab väga selgelt ette kirjutada ja hinnata. Väga oluline erinevus kõneallolevast plaanist seisneb ka selles, et täiendav tugi oli treenerite puhul mõeldud kõigile vastava kvalifikatsiooniga spetsialistidele. Kunstnike/kirjanike puhul on aga tegu väga subjektiivselt valitud seltskonnaga. See ongi mu meelest kogu selle asja kõige suurem küsimärk, ja pealegi väga põhimõtteline.
Tippsportlaste puhulgi on mõõdetavus märksa konkreetsem. Olgu selleks siis normi täitmine, tiitlivõistluste medal või miskit muud käega katsutavat. Klubi, alaliit või EOK on selleks seadnud selged mõõdetavad kriteeriumid.
Aga palga ja töösuhtega on kirjanike/kunstnike näite puhul väga keeruline paralleele vedada. Tööülesannete kirjeldust ehk trajektoori on taevas lendavale linnule ikka väga raske anda. Ja ausalt öeldes ei tohikski seda teha.
Meil on loometegevuse toetamiseks olemas vastavad rahastamisfondid. Kirjanike ja kunstnike loomeliidud saavad riigilt tuge. Seda tuge võiks vajadusel suurendada, kuid loomeliidud peaksid oma liikmete sotsiaalsete garantiide küsimuse ise ära lahendama. Kindlasti tuleks ka senisest enam orienteeruda autorite teoste realiseerimisele turul. Oluline on siikohal rõhutada, et kunstnikki teeb kunsti tarbijaskonnale, nagu ka kirjanik. Ja kui tarbijaskond on nõus seda toodet tarbima, siis ta ka maksab selle eest. Teenitud tulu aga läheb autorile, mis peab tagama elamiseks tarvilikud vahendid. Vahe (kui tõesti ei tule vaimu peale ja on madalhetk) võib kompenseerida loomeliit sotsiaaltoetuse vms näol. Aga nimetagem seda siis ikka õige nimega. Praegu jääb paratamatult selline mulje, et palka hakkavad saama need õnnetud, kes oma loomet tarbijaskonnale müüa (seda selle mõiste kõige paremas tähenduses) ei suuda või kes koguni hädas üldse looma. Tegelikult peaks palga loogika olema aga 180 kraadi vastupidine.
Väike vahepala. Ükskord oli Haapsalus näitus, kus üks mees/naine oli purgi sisse häda teinud ning tõi selle siis inimestele vaadata. Piletit vist ei tulnud maksta, aga ikkagi. Oli ka see ju kunst. Kui vaimu peale ei tule, aga häda on, küll siis lahenduse leiab. Ilma igasuguse irooniata.
Soovitus kultuuriministrile on loobuda palga mõistest. Kui nimetame seda näiteks preemiaks, stipiks või kasvõi sotsiaaltoetuseks, saan sellest palju paremini aru. Nagu öeldud, väga hea, kui leiame valdkonda raha juurde. Täiendav preemia viiele paremale (noorele-andekale) võiks selle projekti nimi hoopis olla!
Ja muidugist tunnen spordimehena siin selget ülekohut kehakultuuri viljelejate suhtes. Kui juba, siis lisame preemiate loetellu ka viis sportlast, kes ei pea ega tohikski mu meelest olla Navitrollad-Kanterid vaid pigem AgnesLipingud-SergeiTšerepannikovid ning maksame neile preemiat heade tulemuste eest. Reaalselt tehtu eest. Mitte selle eest, kui värv otsas või hüppeliiges vigastatud.
Lõpetuseks. Palk ei ole mu meelest selles kontekstis õige mõte, räägime pigem preemiast. Aga toetame!