Ajal, mil riigikogu istungitesaal on tühi ja viimasest koinisjoni koosolekustki juba üksjagu aega möödas, võib jääda mulje, et seadusandlik võim on suvekuudeks löö lõpetanud.
Ajal, mil riigikogu istungitesaal on tühi ja viimasest koinisjoni koosolekustki juba üksjagu aega möödas, võib jääda mulje, et seadusandlik võim on suvekuudeks löö lõpetanud.
Tegelikult käib aga vilgas tegevus väljaspool parlamendihoonet üle Eesti erinevates valimisringkondades, niis avalikkusele tihtilugu märkamatuks jääb.
Olen värske riigikogu liikmena mitmel korral mõelnud, et kuidas küll parandada Eesti ühiskonnas nii stereotüüpseks kujunenud laisa ja omakasupüüdliku poliitiku mainet. Päris ausalt öeldes ei ole imerohtu leidnud. Kuid mulle tundub, et seda veidi moonutatud stereotüüpi aitab õigeks kohandada saadiku pidev ja otsene suhtlus valijatega. Seetõttu püüan mõne sõnaga anda ülevaate sellest, mis riigikogu istungite vahelisel ajal toimunud on. Tõsi, kõike ei jõua leheveergudel ruumipuuduse tõttu kajastada. Olgu siis välja toodud mõned huvitavamad tähelepanekud ja legemised lähikuude lõikes.
Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena puutun kõige enam kokku hariduse, spordi, kultuuri ja ka noorsoo teemadega. Need valdkonnad on olnud mulle südamelähedased juba ajast, mil olin Haapsalu linnavolikogu liige.
Olen alati olnud seda meelt, et poliitika paberil ja reaalsuses on kaks suhteliselt iseseisval asja. Seega olen üri-lanud võimalikult palju oma silmaga näha ja ise reaalselt kogeda. Juuni alguses külastasime kultuurikomisjoni liikmetega Aasmäel asuvat Salu kooli. Tegu on Eestis ühesuhteliselt ainulaadse raske vaimse- ja liitpuudega laste erakooliga. Rääkisime investeeringuvajadustest ning arenguväljavaadetest tulevikuks ja vaatasime laste teatrietendusi Pipi Pikksukast.
See oli kahtlemata huvitav ja hariv külastus, kuna ka minu kodulinnas Haapsalus õpib sanatoorses eriinternaatkoolis palju sarnase elusaatusega noori inimesi. Nende inimeste igapäevaellu integreerimine ning tavaeluks vajalike oskuste treenimine on olulisim. Pean tähtsaks ka nende noorte enamat rakendamist tööjõuturul. Hollandi näitel võib tuua eeskujuks restorankohviku, kus teenindavaks personaliks olid vaimupuudega noored, kes tegid oma tööd erilise hoole ja pühendumisega. Seda loomulikult järelevaataja silme all. Miks mitte üritada midagi analoogset meil siin Eeslis?
Olles samaaegselt ka Reformierakonna noortekogu eestseisuse esimees, puutun igapäevaselt kokku noortega ligi poolesajast erinevas omavalitsuses tegutsevast noorteklubist. Sel suvel olen rõhku pannud noorteorganisatsioonide külastamisele Eesti eri paigus. Külastasin noori Saaremaal Kuressaares, Läänemaal Haapsalus, Lihulas ja Ridalas, Lääne-Virumaal Kundas, Tapal ja Rakveres, Põlvamaal Räpinas, Põlvas, Kanepis ja Oraval ning Võrumaal Rõuges. Ilmnevad üsna sarnased murepunktid, mis sedapuhku ei tulnud mulle üllatusena.
Nagu oma valimiskampaaniaski ühe olulise lahendamist ootava väljakutsena esile tõin, on pisemates omavalitsustes probleemiks see, et noored inimesed kipuvad peale keskkooli lõppu kodukohast lahkuma ningtööle asuma kas Tallinnas, Tartus või mõnes muus suuremas linnas. Kodukoht jääb aga tühjaks.
Oleks ülekohtune laiutada käsi ja küsida, miks noored kodukohla tagasi ei tule, kui neile ei ole loodud kohapeal normaalseks arenguks kaasaegseid tingimusi.
Nii hariduse, kultuuri, spordi, noorsootegevuse kui ka sotsiaalvaldkonna edendamisel ütlen oma sõna sekka ka hasartmängumaksu nõukogu liikmena.
Maapiirkondade igakülgse arengu ja kohaliku ettevõtluse arendamise eest läbi erinevate sihtprogrammide rakendamise seisan Maaelu Edendamise sihtasutuse nõukogus.
Töötades igal kuul läbi suurel hulgal erinevaid taotlusprojekte, saab päris hea ülevaate sellest, mis erinevais Eesti paigus parasjagu teoksil ning millises suunas asjad liiguvad. Teinekord mõnd omavalitsust külastades on kohalikest tegemistest juba seeläbi üsna hea pilt ees.
Julgustan kõiki inimesi veelgi enam projekte kirjutaina, et läbi harivate ja kasulike ürituste kohalikku elu ikka paremaks muuta.
Sportki on mind alati köitnud ning ilmselt seetõttu olengi võtnud endale eesmärgiks aktiivselt osaleda enamikel Eestis korraldatavatel rahvajook-suüritustel, millest olulisemaks pean septembrikuus toimuvaid Eesti meistrivõistlusi maratonis.
Spordi arengule ning tervislike eluviiside propageerimisele üritan kaasa aidata ka Läänemaa spordiliidu Läänela presidendina. Pean oluliseks, et kohalikud spordirajalused saaksid kaasajastalud ning puuduolovad objektid ehitatud. Olgu selleks siis sisekergejõustikurada, tenniseväljakud, palliplatsid vms. Inimeste tervisesse tuleb enam investeerida läbi spordi propageerimise.
Haridus on valdkond, mis meie murelapseks olnud juba aastaid. Kohtumised kultuurikomisjonis nii haridusministri kui ametnikega on olnud paljulubavad ja tööpõld lai.
Olulist tähelepanu tuleb pöörata perioodil 2007-2013 avanevatele Euroopa tõukefondidele. Kohtumised valijatega minu valimisringkonnas on loonud esile eelkõige lapsevanemate mure koolide õppekeskonna ning tingimuste osas.
Suheldes kohaliku omavalitsuse ametnikega on näha, et pingutusi haridusmaastiku korrastamiseks on tehtud ja tehakse edaspidigi, kuid investeeringud nt koolimajade remonti ja olmetingimuste; parandamisse jätavad kohalike vahendite puudumise tõttu soovida.
Tore oli taas ka kolleege näha ning istungite saali külastada, kuid päris aus olles ei jätuud selline ettevalmistamata ning pooltoores asjaajamine kuigi head muljet. Kuid eks rae kõik vajame sisseelamisaega. Seega ei tohi uute tuulte vastu riigikogus ülekohtune olla, vaid peame neid pigem tänama toreda initsiatiivi eest ningiootma, et kui sügisel taas koguneme, ollakse põhjalikumalt ettevalmistatud.
Püüdes murda müüti eelpoolkirjeldatud poliitiku stereotüübist, ootan meeleldi lugejate arvamusi, mõtteid ja ettepanekuid erinevatel teemadel. Vaid üheskoos suudame teha Eestimaa paremaks!