Eesti õppurid peavad saama parima võimaliku hariduse ning leidma efektiivse rakenduse tööturul. Need on kaks peamist sihti, mille oleme endale seadnud uut kõrgharidusreformi kavandades.
Efektiivne rahastamine, maailmatasemel õppejõud, motiveeritud tudengid, kaasaegne taristu ning tihe koostöö erasektoriga on aluseks, et saaksime seatud sihtideni püüelda ja nendeni ka jõuda.
Tasuta asju ei ole olemas, seetõttu räägime edaspidi mõiste “tasuta” asemel maksumaksja raha eest kompenseeritavast kõrgharidusest.
Reformierakonna jaoks on oluline, et ühelgi võimekal inimesel ei jääks haridus omandamata finantsiliste raskuste tõttu. Seepärast peame vajalikuks suurendada tublide noorte võimalusi maksumaksja kulul kõrgharidus omandada.
Haridusministeeriumi poolt välja käidud reformikava kohaselt oleks õppimine avalik-õiguslikus ülikoolis eestikeelsel õppekaval maksumaksja kulul kõigile neile tudengitele, kes ületavad lävendi ja läbivad õppe täismahus (30 EAP-d semestris). Oma raha eest saaks õppida erandkorras eksternina, kuid sellisel juhul ei käsitleta õppurit üliõpilasena. Need, kes ei täida õpet etteantud mahus, peavad tegemata jäänud ainepunktide eest maksma.
Olen seisukohal, et kindlasti peab säilima võimalus oma õpingute eest soovi korral täismahus ise maksta, kaotamata seejuures üliõpilase staatust. See on eluliselt oluline ka ülikoolide jaoks, kuna praegu moodustab riigieelarvevälistelt kohtadelt teenitud raha ca 20–30% õppeasutuste eelarvest. Erakapitali kaasamist ei tohi piirata.
30 EAP täitmise nõue igal semestril välistab tudengitel võimaluse näiteks samal ajal tööl käia. See piirang ei ole kuigi liberaalne ja võtab tudengilt võimaluse erialast praktikat saada ning lisakapitali koguda. Rääkides elukestva õppe arendamisest ning vaadates trende, kus vanemate kui 25-aastaste tudengite hulk kasvab, on igal juhul ratsionaalne täismahu nõuet langetada näiteks 75–80%-le ehk 22–24 punktini. Tagamaks seejuures paremat kvaliteeti, oleks mõistlik lisada kvantiteedinõudele ka kvaliteedikriteerium, näiteks keskmine hinne vähemalt 3,8.
Kuna eelnõu järgi oleks õpe maksumaksja kulul vaid eestikeelsel õppekaval (koos mõningate eranditega), peame enne seaduse jõustamist selgeks tegema erandite võimalused ning kaaluma läbi antud muudatuse mõjud. Kas ei või juhtuda näiteks seda, et üliõpilased, kes maksumaksja poolt makstava õppe latti ei ületa, suunduvad otse ingliskeelsele õppele või hoopis mõnda muusse riiki?
Lävendite tekkimisel on tarvis üle vaadata riigieksamite süsteem. Kui ülikooli hakatakse võtma ühtsete sisseastumiskatsete alusel, siis kas riigieksamite süsteemi enam sellisel kujul üldse tarvis läheb? Leian, et sellisel juhul võiks riigieksamid asendada koolieksamitega. Mis saab aga siis, kui lävendi ületab prognoositust kaks korda enam tudengeid? Kust võetakse lisaraha?
Praegu toimiv riikliku koolitustellimuse süsteem on oma aja ära elanud. Seda on tunnistanud mitmed osapooled, kellega oleme seaduseelnõu menetledes suhelnud. Selle asemel kavandame üleminekut tulemuslepingute süsteemile. Selleks, et väljund tööturule oleks võimalikult adekvaatne, on oluline senisest enam kaasata eraettevõtjaid, kes oskavad turusituatsiooni kõige paremini prognoosida. Riigi jaoks strateegiliselt olulised erialad reguleeritakse samuti tulemuslepinguga. Meelitamaks tudengeid õppima näiteks õpetajaks või eesti keele filoloogiks, on kavas luua n-ö motivatsioonistipendiumid.
Reformikava näeb ette, et riik sõlmib tulemuslepingud vaid avalik-õiguslike ülikoolidega. Senised riigitellimuslikud õppekohad erakoolides kaovad, mistõttu kaob ka raha. Juhul, kui ka erakool soovib analoogseid tulemuslepinguid, peab viimane vastama kõigile avalik-õiguslikule ülikoolile seatud nõuetele. Ilmselge on aga see, et ükski erakool ei hakka selle tarvis oma eksistentsiaalset olemust muutma. Leian, et erakoole tuleks kohelda avalik-õiguslike ülikoolidega võrdsetel alustel. See tähendab, et koolid on võrdsed, olenemata omandivormist. Ka erakoolidel peab säilima võimalus riigitellimusele kandideerida.
Üheks kõrgharidusreformi oluliseks osaks on uue stipendiumide süsteemi ning vajaduspõhiste õppetoetuste rakendamine. Iga võimekas noor peab saama kandideerida senisest tunduvalt suuremale stipendiumile, et ka n-ö vaesel Einsteinil ei jääks haridus omandamata. Reaalselt abi vajavad tudengid peavad saama taotleda vajaduspõhist õppetoetust, sedagi praegusest suuremas mahus. Kindlasti tuleb ka edaspidi rõhku panna erakapitali kaasamisele õppelaenusüsteemi arendamise ja maksuvabade haridusfondide propageerimise abil.
Fakt on see, et kõrgharidust tuleb reformida. Seda eelkõige seetõttu, et Eesti inimesed saaksid parima võimaliku hariduse ning leiaksid efektiivse rakenduse tööturul. Usun, et kui jõuame üksmeelele eespool mainitud valikutes, oleme astunud suure sammu seatud sihtide suunas.