Eesti laps Türgis on pannud meid kõiki mõtlema, mis on riigi vastutus ja mis on inimese vastutus iseenda ja oma kaaskodanike ees.
Eesti laps Türgis on pannud meid kõiki mõtlema, mis on riigi vastutus ja mis on inimese vastutus iseenda ja oma kaaskodanike ees.
Ralfi toetamisel on olnud pooldajaid ja vastaseid ning mõlemal poolel on tõsiseid argumente. Eesti riik ei saa oma väikest kodanikku hätta jätta, see on selge. Samas on riigi ülesanne teha kõik selleks, et me ei seisaks varsti jälle sarnase dilemma ees. Riik ei ole projektipõhine ettevõtmine ning valikuid tehes tuleb silmas pidada riigi kestvust. Erandlik olukord vajas erandlikku otsust ja teist korda samamoodi korduv lugu pole enam erand ja samasugust lahendust ei saa. Riik ei ole reisi- ega kindlustusfirma ning usun, et Eesti kodanikud on nii arukad ja vastutustundlikud, et saavad sellest aru.
Arsti tuleks kuulata
Emana tean, et üheksa kuu jooksul tuleb kõiki otsuseid tehes lähtuda veel sündimata lapse heaolust. Iga ema tunnetab ära, mida lapseootuse ajal võib teha ja mida mitte, ent suuremaid otsuseid tohib teha siiski vaid koos arstiga. Põhjamaalastena püüame soojale maale reisida pigem kevadel ja sügisel, kui keset kuuma suve, isegi kui tehakse ahvatlevaid sooduspakkumisi. Muidugi pole rasedus haigus, et lapseootel naised peaksid pidalitõbistena üheksa kuud istuma kodus ja last ootama, aga kui on vaja võtta ette lennureis ja pealegi üsna sooja sihtkohta, on vältimatu kuulata arsti nõuannet ja selle kohaselt ka talitada. Samal seisukohal on ka Eesti Naistearstide Liidu president Helle Karro. Soojad maad on soojad ka pärast seda, kui põnn on sündinud.
Ralf ei ole süüdi, et tema sünnitunnistusel on sünnikohaks Antalya. Ja talle ootamatult sattus ta ise veel hingama hakkamatagi võlgadesse, mille suurus ületab Eesti keskmise aastapalga mitmekordselt. Riik pidi oma hättasattunud noort kodanikku aitama ja otsus tasuda Ralfi haiglatasud Eesti hindades ning kojutoomise kulud tehti üsna kiirelt. Argumendiks sai, et veel sündimata last ei ole Eestis võimalik kindlustada.
Mitte ükski valitsuse liikmetest, kogenud poliitikutest, ei arvanud hetkekski, et otsus maksta riigi, s.t. maksumaksja taskust kinni osa Ralfi haiglapäevade ja kojutoomisega seotud arvetest ei kutsu esile kriitikat. Aga see oli üks neid kordi, kus tuli otsustada mitte üldiste meeleolude järgi, vaid nii, nagu on meie seisukohalt – õige. Võib-olla see ongi selle valitsuse tunnusjooni: teha seda, mida me peame õigeks. Ja selle eest vastutada. Ralfi-väikemehe probleem osundas ka sellele, et meil on probleemseid kohti, millest oleme mööda vaadanud, s.h. kõik välismaal-viibimise tervisekindlustusega seotu. Meil oli vedanud, et midagi väga dramaatilist polnud veel juhtunud.
Ralfi loost said õppust kõik reisihuvilised, et enne sõitu tuleb sõlmitud kindlustusleping läbi lugeda ning teha endale selgeks, milliseid juhtumeid kindlustus katab ja mis on omavastutus. Me ei saa pidada loomulikuks, et teised inimesed meie eest vastutama peavad. Tark õpib teiste vigadest, aga kui seda tarkust pole, tuleb oma vigu tunnistada ja neist õppida.
Juunikuu tõi meile erakordse uudise – Eestis sündis 1335 last ning suri 1298 inimest. Esmakordselt üle väga pika aja nihkus iibenool positiivsuse poole. 37 last plusspoolel on küll ääretult väike nihe, ent väikestest sammudest paremuse poole saavadki alguse suured muutused. Täna on 63% lastega peredes vaid üks laps. Riik on astunud mitmeid samme, et vanematel tekiks piisav turvalisus saada esimene, teine, kolmas jne laps. Muidugi oleks ka minu suurim soov, et oleks võluvits, mis tooks kõik lapsed vaesusest välja ja kasvataks kohe erinevaid peretoetusi. Realistina mõistan, et kõike ei saa korraga, vaid sammhaaval.
Esimesed lapsed, kelle vanemad said vanemahüvitist, on juba tublid kolmeaastased lasteaialapsed. Selleks, et neile kahele põnnile tuleks seltsiks kolmaski, on suurenenud toetused lasterikastele peredele. Samuti on viimastel aastatel toetatud peresid, kes tahaksid väga last saada, ent vajavad selleks meditsiini abi. Kuni 40aastastele naistele hüvitab Haigekassa kolme kehavälise viljastamise tsükli korra.
Seekord veel vedas
Ralfi sünd kaugel maal peaks olema hoiatuseks kõigile tulevastele emadele: kas on mõtet seada ennast ja oma sündimata last ohtu? Seekord läks hästi, et Türgi arstid olid professionaalsed ja aitasid nii väikese inimese turvaliselt ilmale. Ralf võib olla uhke, et tal on nõnda palju sõpru – kõik Eesti kodanikud on aidanud tal kosuda ning ostnud killukese tema kojulennupiletist. Ralf võib Türgit ka oma teiseks kodumaaks pidada. Sealsed inimesed elavad tema saatusele kaasa, püüavad leida parimaid võimalusi, et laps saaks hoitud ja turvaliselt koju. Tahaksin loota, et millalgi räägib Ralf Eestis ja eesti keeles oma kummalisest sündimise loost kui oma perekonnaloo kurioosumist. Või ehk muigab habemesse, kui loeb surematut romaani 12 toolist, milles Ostap Bender teatab enda päritolu kohta – «Türgi alama poeg, janitšaride järeltulija…»
Eesti riik on meie oma. Omariiklus, millest me nii kaua ilma olime, tähendab ju ka seda, et iga riigi kodanik vastutab iseenda ja oma riigi ees. Oma riik ei ole mõisa köis, millel lohiseda lasta ega võõras režiim, millel nahk üle kõrvade tõmmata. Me ei ole ju poliitikaski ainult parem- ja pahempoolsed, liberaalid ja sotsialistid, koalitsioonid ja opositsioonid, me oleme emad ja isad, pojad ja tütred… inimesed.