Maksimaalne, mida uus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus politseil tegelikult teha lubab, on oma käitumisega teiste inimeste tervist ohustav isik, kes ei allu korraldustele, oma koju sõidutada, kirjutab Mart Võrklaev.
Võtsime kolmapäeval riigikogus seadusena vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) 347 SE. Ma tean, et seda arutelu jälgisid paljud inimesed, kes tavaliselt riigikogu debatte ei jälgi ja ma tahan neile selle eelnõu saatust ja mõtet selgitada.
Olen paljudega neist, kes selle NETS-i vastu Toompea ees meelt avaldanud, tööle tulles kõnelenud ja ma usun, et nad ei ole mingi kurja käe poolt suunatud, vaid tavalised Eesti inimesed, kes on üle aasta kestnud viirusekriisist ärritatud.
Niisiis selle eelnõu mõte on lihtne: vähendada viirusekriisiga võitlemisel riigiametite vahelist bürokraatiat. Seaduse arutamine on parim näide selle kohta, et Eesti on õigus- ja mitte politseiriik. Kõik, mida riigivõimu teostavad asutused teevad, peab olema neile seadusega täpselt ette nähtud, nad ei tohi võimu kuritarvitada.
Eestis pole varem ühtegi nii tõsist nakkushaiguse kriisi olnud, meenutan, et meil on surnud üle 1200 koroonaviirusega nakatunud inimest, minu kaastunne kõigile nende lähedastele ja tunnustus meditsiinisüsteemi töötajatele, kes on pidanud viirusega võitlema oma tervist ohtu pannes, ületunde lugemata.
Seetõttu polnud ka meie seadused päris valmis toimima olukorras, kus valitsus kehtestab oma otsustega haiguse leviku takistamiseks piirangud. Praeguste seaduste järgi sattusime olukorda, et piirangute täitmist pidi kontrollima terviseamet.
Ma usun, et oleme ühte meelt selles, et kui me oleme koos kehtestanud mingid reeglid, siis peab nende täitmist ka kontrollima, näiteks liikluses kiirusepiiranguid või toiduainetööstuses ohutusnõudeid.
Ent praegu olime olukorras, kus terviseametil polnud ei ressurssi ega ka kogemust kontrollida, kas inimesed järgivad 2+2 nõuet või maskikandmiskohustust siseruumides. Terviseamet soovis selles olukorras endale appi kutsuda politsei, kellel on olemas ametnikud ja kogemus sellise kontrolli läbiviimiseks.
Ma rõhutan, et seaduse mõte on algusest peale olnud, et appi saab terviseamet politseid kutsuda ainult tõsise kriisi puhul, seaduse mõttes hädaolukorra ajal. Nii ütleb eelnõu seletuskiri. Ja ma möönan, et koostöös opositsioonierakondadega ka seaduse teksti pandud viide hädaolukorrale teeb teksti selgemaks. Seadus ütleb ka, et appi kutsumise peab kinnitama valitsus.
Kindlasti ei vasta tõele aga need kuulujutud, et seadus annab politseile mingeid eriõigusi viiruse levitajate kohtlemiseks. Kõik politsei õigused, kaasa arvatud inimesi vahi alla võtta või valdustesse siseneda, on ka praegu kirjas korrakaitseseaduses. Need õigused on politseil ka praegu olemas. Oluline on aga, et neid õigusi kasutades peab politsei alati kaaluma, kas see on proportsionaalne.
Näiteks kellegi koju siseneda võib politsei loata ainult siis, kui kellegi elu on selgelt ohus. Maksimaalne, mida uus NETS politseil tegelikult teha lubab, on oma käitumisega teiste inimeste tervist ohustav isik, kes ei allu korraldustele, oma koju sõidutada.
Nii et minu sõnum neile, kes NETS-i vastuvõtmise pärast muretsevad, on: ärge kartke. Muretsemiseks pole põhjust. Eesti on õigusriik ja loomulikult on teil ka tulevikus võimalus kasvõi iga päev meelt avaldada.
Siiski peab meeleavaldamine toimuma kooskõlas seadustega ja austama ka teiste inimeste õigusi. Meeleavaldusel peavad olema selged korraldajad, kes taotlevad selleks loa ja vastutavad osalejate ohutuse eest. Viiruse eitamine ning viitamine, et see murrab nõrgemaid ja see on nende probleem, ei ole õige.
Meie ühine kohustus on üksteist kuulata ja üksteisega arvestada ning ühiskonnas nõrgemal positsioonil olijaid kaitsta. Viirus nakkab sõltumata sellest, mida need inimesed tema olemasolust arvavad.
Ma tänan kõiki neid, kes selle seaduseelnõu valmimisele ja tempokale edasiliikumisele riigikogus on kaasa aidanud, neist mitte vähemtähtsamana EKRE juhti Martin Helmet. Ma loodan, et see praktika, kus riigikogu opositsioon ja koalitsioon teevad koostööd, et meie ees olevaid seaduseelnõusid päriselt paremaks teha, jääb kestma ka tulevikus.