Mart Võrklaev: riigikogu, mul on katuseraha pärast piinlik

Arvamus
|
Mart Võrklaev
|
13.12.2018

Kunagi päriselt katuste parandamiseks loodud katuserahade asemel peaksime täna julgema unistada suuremalt ja võtma ette ka keerulisemaid väljakutseid, kritiseerib Mart Võrklaev riigikogu perspektiivitut “katuserahade” jagamise praktikat.

Minul ja ka teistel omavalitsusjuhtidel üle Eesti võiks täna olla põhjust rõõmustamiseks. Haamrilöök on kõlanud, aeg on asuda kulutama, rõõmustama valijaid ja viima ellu regionaalpoliitikat – nagu riigiisad leiavad, et selle “rahasaju” abil teha saab. Tegelikult aga on piinlik.

Jah, ka meie Rae vallas saame tänu Toompeal tehtud otsusele järgmisel aastal üht teist korda saata. Juba plaanis olnud spordiväljaku laiendamine läheb 10 000 euro võrra “odavamaks”. Lisaks on viimaks võimalus paigutada raha ühe pika perspektiiviga unistusse, Rae valla trammiliini eelprojekti koostamisse, mitte suunata seda ainult mõnda karjuvasse puudujääki.

Kas meil seda raha ka päriselt vaja läheb? Muidugi, aga kedagi me tänada küll ei kavatse. Tallinnaga piirnevate omavalitsuste transpordiküsimused muutuvad linnastumise perspektiivis aasta-aastalt üha kriitilisemaks. Riigil oleks ammu aeg hakata vaatama veidi laiemat pilti. Paraku on ilmselge, et ka seekord eraldatud raha taga ei ole mitte pikk plaan, vaid lühinägelik ambitsioon.

Tegelemaks paratamatult ees ootavate väljakutsetega ei peaks kohalikud omavalitsused ega vabaühendused ootama koalitsioonijõuluvana. Meie riik peaks pigem looma jätkusuutliku ning ekspertteadmistele rajaneva rahastuse innovatsiooniprojektide ja nutikate lahenduste arendamiseks. Vägisi jääb aga mulje, et täna ei ole kellelgi julgust ega jaksu vaadata tulevikku. Kustutamist vajavaid tulekahjusid on jalaga segada. Seega on lihtsam kommikott arusaamatute reeglite järgi laiali pudistada ning jääda vastutasuks hääli ootama.

 

Kõigil hakkab justkui korraks kergem, kuid nii loome tuleviku asemel vaid ajutist väärtust ja kiiresti kaduvat heaolu.

Omavalitsusjuhina ei tahaks ma küsimusele, kust ühe või teise asja jaoks raha saite, silmad maas vastata, et see on see katuseraha. Tahaksin olla uhke, et suudame regionaalpoliitikat teostades mõelda ka tulevastele põlvedele. Selleks aga peab regionaalpoliitika muutuma “popiks” ka riigitasandil. Tänaste rahvasaadikute arusaam sellest, et 10 000 eurot kodukohta suunatud raha seal midagi päriselt paremaks muudab, on väga elukauge.

Kunagi päriselt katuste parandamiseks loodud katuserahade asemel peaksime täna julgema unistada suuremalt ja võtma ette ka keerulisemaid väljakutseid. Seeläbi võiks pikemas perspektiivis tõusta ka kõikide piirkondade võimekus ning seda ausal ja läbipaistval moel.

Kõige hämmastavam aga on muidugi meie rahvaesindajate selgitustest kõlama jäänud õigustus, et ka neil peab olema võimalus eelarveküsimustes kaasa rääkida. Vabandage, aga kes ometi siis otsustab riigieelarve ülejäänud ligikaudu 11,3 miljardi euro üle ja kas see kaob mingisse musta auku?


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt