Jaanilaupäeval vapustas Eestit kurb uudis: kaks meie võitlejat on Afganistanis surma saanud. Viimasel ajal oleme harjunud, et suurim hädaoht ootab Iraagis, Afganistani võitlused on tagaplaanile jäämas, ja ometi tabas surm neid just seal.
Jaanilaupäeval vapustas Eestit kurb uudis: kaks meie võitlejat on Afganistanis surma saanud. Viimasel ajal oleme harjunud, et suurim hädaoht ootab Iraagis, Afganistani võitlused on tagaplaanile jäämas, ja ometi tabas surm neid just seal.
Samal õhtul inimestega suheldes kuulsin korduvalt küsimust, kas need mehed mitte ilmaasjata ei hukkunud. Kas ei hukkunud nad lihtsalt poliitikute soovi tõttu kellelegi meeldida, kas ei hukkunud nad võõra asja teenritena?
Need küsimused ei ole uued. Poliitikutegi hulgas on neid, kes ikka ja jälle leiavad, et kauged võitlused ei ole meie asi, meie peaks keskenduma oma kodustele asjadele. Üks hea sõber arvas koguni, et need surmad on Ameerika sõpruse verine hind.
Mulle meeldib neid asju selgitada ühe lihtsa isikliku kogemuse abil. Nõukogude armees aega teenides tuli ikka ette tülisid nn valge nahavärviga ja nn tumedama nahavärviga ajateenijate vahel. Esimesed ei suutnud kuidagi kokku hoida. Kui üht ukrainlast kiusati, vastasid teised üleskutse peale talle appi minna avaldusega, et see on tolle isiklik asi, teistesse ei puutu, sest hetkel neid keegi ei torgi.
Midagi ei muutunud, kui kiusatava rolli sattus järgmine mees. Eelmise korra alanduse ohver, kes võinuks abi vajalikkust mäletada, põõnas, tegelikult ilmselt teeskles põõnamist, rahulikult edasi. Nii oli võimalik pea kõiki valgeid kordamööda alandada. Seda ka tehti. Samas tormas sada temperamentset tumedaverelist kokku, kui üks neist ise tüli norides vastuse leidis, kas või teravama sõna näol. Nende ühtsus oli vankumatu ja ega nendega seetõttu ka väga vaieldud.
Maailma poliitika ei ole kindlasti nii mustvalge. Ent kui kõik demokraatia kantsid nn kurjade jõudude, tegutsegu nad kommunistide, islamiradikaalide, batkade või mingite muude siltide all, tegevust üksikute kantside hõivamisel pealt vaataks, oleks maailm varsti sootuks erinev paik.
USA-l oleks sisepoliitiliselt tunduvalt lihtsam, lühikeses perspektiivis ka majanduslikus mõttes kasulikum kapselduda oma riigisiseste probleemide lahendamisse ja mitte tegeleda maailmas korra valvamisega.
Kindlasti oleks ka Suurbritannia peaministri Tony Blairi lahkumine hoopis teistsugune, kui ta poleks tundnud vastutust kogu maailma eest. Paraku osatakse ajalugu ikka hinnata alles aastakümnete tagant, nagu head kunstigi.
Rahvusvahelist julgeolekualast koostööd tehes, alliansse moodustades ning leppeid sõlmides, ja eriti neid täites näidatakse kogu maailmale, et keegi liitlastest ei ole üksi, et suudetakse kokku hoida ja vajadusel ka üksteise eest seista. Teinekord tuleb ühiste väärtuste eest seista ka olukordades, kus kõik ei ole selge, kus avalikku arvamust on mõjutatud, sest kurjuse impeeriumides hirmutatakse inimesi ja maailmale suudetakse selle hirmu baasil vale pilt saata.
Meie peaks ju seda teadma. NSVL suutis aastakümneid maailmale näidata, et meie kodus on kõik korras. Kas see oli nii? Kas me olime õnnelikud? Kas me julgesime oma arvamust välja ütelda?
Kas me julgeme tunnustada ja tänada neid, kes meie rahulolu riigina kunagi ei uskunud. Kas tunnistame, et USA oleks võinud mõelda: miks peaks meie ajama ühe kauge ja väikese maa arusaamatut asja. Kindlasti on neid, kes usuvad, et siingi oli mingi kasuahnus mängus. Mina olen veendunud, et ikka leidub neid, kes võitlevad parema homse nimel.
Ma saan aru, kui lääne heaoluühiskonna liikmed, kes ise rõhumist kohanud vaid teleriekraani vahendusel, ei mõista võitlust rõhutute olukorra parandamiseks. Meie peame mõistma ja seda kogu maailmale kuulutama.
Olles solidaarsed oma liitlastega nii Iraagis kui Afganistanis, seisame tegelikult maailma stabiilsuse eest. Me seisame parema Eesti eest. Väikesed riigid nagu Eesti vajavad rahvusvahelist koostööd eriti, seda kõike tunnetasime hiljuti ka pronkssõduriga seotud sündmuste päevil. Koostöö ei saa olla vaid lõputu saamine, liit saab põhineda vastastikusel andmisel.
Nii on lihtne vastata küsimusele, mille eest hukkusid need ja ka varasemad Eesti mehed lahingutes kodust kaugel. Nemad mõistsid meie valikuid ja olid nende valikute nimel valmis riskima kõige kallimaga – oma eluga. Nad hukkusid Eesti eest. Nad hukkusid parema maailma nimel. Seda on nii palju, et kõik ei saa sellest arugi…
Langenute lähedastele on see kohutav katastroof, millele ei ole selgitust. See on inimlikult nii ülekohtune, et siin ei aita leinas pea langetamine. Küll saame neid toetada üleüldise mõistmisega. Tegu on kangelastega, kelle tee ei tohi jääda pooleli. Võitlust parema maailma nimel jätkates tõestame, et meeste surm ei olnud asjatu, küll oleks ta seda alla andes. Sest seda allaandmist kurjuse jõud meilt ootavadki. Afganistanis, Iraagis, kogu maailmas.