Euroopa Liidu hoidmine isiku- ja majandusvabadustele tugineva liiduna, ühtse Euroopa hoidmine tugevaks ja toimivaks maailmapoliitika mängijaks kasvamise teel, Lääne ühtsus on Eesti riigi püsimise jaoks täna kõige tähtsam küsimus üldse.
Jutt sellest, et Eesti ja Euroopa on üleöö astunud mingisse uude ajajärku, kus kõige tähtsamaks on korraga muutunud vastuolu globaliseerumise ja selle vastaste vahel, on eksitav meelepete.
Suur osa sellest ei ole olnud mitte ootamatu areng, vaid meie idanaabri küüniline geopoliitiline strateegia, milles inimeste hirmud avatuma maailma ja ühiskonna ees on üksnes vahendiks, mida õhutades, millega manipuleerides, millesse investeerides üritatakse taaskord muuta riikide piire ja rahvaste saatusi.
Kust need hirmud tulevad? Meie maailmanurgas osaliselt ilmselt valusast ajaloolisest mälust, aga ka sellest et võõraga seostuvad paljude jaoks halvad sündmused Euroopa linnades. See on loomulik instinkt hoida meie oma riiki kõrgel riiulil, klaasi taga, karbi sees – kõige potentsiaalselt ebameeldiva eest kaitstuna. Need jõud, kes nende samade hirmude ja instinktidega manipuleerivad, pakuvad tõrvikute saatel hirmudele ju näiliselt lihtsaid lahendusi, Euroopa Liidust väljaastumiseni välja. Ainult et kui nüüd mõelda kolm sammu edasi, kuhu selline isoleerumise strateegia täpselt juhatab? Meil ei ole valikut endasse sulguda. Meie geopoliitiline asend ei võimalda meile seda.
Kremli küünilisse geopoliitilisse strateegiasse on investeeritud pikalt, seda on aastaid järjekindlalt ellu viidud Ida-Euroopas, nüüd järjest süsteemsemalt ka Lääne-Euroopas ja ainult pime või upsakas võib väita, et Eesti on sellest tänaseks ainsana kõrvale jäänud.
Tuleb selge häälega välja öelda, et maailmas ja Eestis on jõude, kelle sooviks on tõugata Eestit täpselt vastupidises suunas Lennart Meri algatatud ja kogu Eesti taasiseseisvusaja aetud julgeolekupoliitikale. Kelle sooviks on piiririik Eesti Euroopast ja lääneliitlusest välja kiskuda, et jätta meid eikellegimaale, üksi. Samasse seisu, kust Eesti Vabariigi tollased juhid ja rahvas avastasid end olevat manööverdanud enne eelmist ilmasõda.
Kui see Eesti Euroopast väljatirimine, olgu esialgu või mentaalne, peaks õnnestuma, kas on siis alust loota, et tagajärg saab olema erinev, kui eelmisel korral?
Töö selle nimel, et Eesti Euroopast, euroopalikust ja lääneliitlaste ringist välja tirida, käib kellegi poolt kogu aeg. Selleks ei hoita kokku vahendeid ega aega. Selleks lõhestatakse ja ässitatakse, levitatakse valet ja köetakse emotsioone. Seda tehakse võõra jõul, aga tihti meie eneste toel.
Me ei ole ainsad. Vähe on täna Euroopa riike, mille sisepoliitikasse poleks viimastel aastatel ilmunud avalikult kremlimeelsete erakondade ja poliitikute kõrvale nende kaksikvennad poliitilise spektri teisest servast või siis välise vaatluse järgi otsustades ootamatuid rahalaevu leidnud “täiesti sõltumatud”, üleöö tekkinud sihtasutused, MTÜ-d, ühiskondlikud sõdalased.
Mis see on, millega me silmitsi seisame?
Küsida võib ka teisiti – miks rahastab Venemaa Euroopa riikide äärmuslasi ja valeuudiste levikut kui mitte selleks, et need suureneva põgenikesurve vormiksid üleüldiseks võõrahirmuks, umbusalduseks ühtset ja vabadusväärtusi kandvat Euroopat pooldavate poliitikute vastu? Miks, kui mitte tugeva Euroopa Liidu murendamiseks suletud piiridega väikesteks vürstiriikideks, kellega oleks kerge ükshaaval manipuleerida?
Juhi mängu. Jaga ja valitse. Aja nad tasakaalust välja ja ära lase ühineda. See on see, mida teeb Putini režiim. Igal rindel. Iga päev.
Miks pommitab Putin Süürias tsiviilelanikke, Assadi režiimi vastaste kontrolli all olevaid alasid, kui mitte selleks, et lisaks kohapealsele terrorile nüüd ka Putini pommide eest Süüriast Euroopa piiride suunas põgenevad inimesed põgenikesurvet kasvataks?
Migratsioonikriisi kasutatakse poliitilise instrumendina. Juba ammu.
Kas seda teades ei tundu skisofreeniline, et samaaegselt leidub Euroopas neid, kes võtavad jutuks suhete sulatamise Putini režiimiga? Võibolla oleks kohasem arutada tsiviilelanike pommitamisele asjakohaste sanktsioonide kehtestamisega vastamist?
Pole kahtlust, et euroopalikele väärtustele tuginev demokraatlik Venemaa oleks Euroopa, Eesti tugevaim julgeolekugarantii. Kuid seda pole meil kusagilt võtta. Tänased Venemaa autokraatidest juhid, kes ei näe Venemaa tulevikku lääne tsivilisatsiooni rahumeelse osana, vaid vaatavad asju endiselt kunagise impeeriumi ambitsioonidega, tajuvad ohtu tugevas ja ühtses Euroopas.
Putini režiimi Euroopa äärmuslaste ja grupitunnuste põhise vihaõhutuse strateegial on ka selge ideoloogiline pool. Taasluua Euroopas äärmuslust, et et anda Venemaa autokraatiale võimalus oma kehvasti majandatud riigis rahvas kaasa vedada fašismivastase kangelasliku võitluse nostalgiaga. Kotkapoegi koolitab päikesesümboli otsa lendama vana linnujuht ise.
Kõige selle teadvustamine, tähele panemine ja ära tundmine on hädavajalik eeldus me endi mõtete korrastamiseks ja plaanide tegemiseks.
Eesti senine euroopalik ja edumeelne maine me sõprade ja liitlaste hulgas on meie tänane reaalne raketikilp. Meie kõige odavam kaitseliin ja kõige kallim kaitsevarustus – kui me selle kaotame, ei jää meile tegelikult suurt mitte midagi. See ei tähenda, et me peaksime maha vaikima või ignoreerima neid hirme, mis ühiskonnas olemas on. Aga see tähendab, et ksenofoobiat ei saa meist keegi vaikides sallida.
Mida me kõike seda teadvustades teha saame?
Kõigi Eesti Vabariigi kestmisest hoolivate erakondade ja poliitikute ülesanne oleks lõpetada omavahelised liivakastimängud ja mõelda maailmale, kuhu me jätame tulevikus maha järgmised põlvkonnad. Kas selles maailmas on alles Euroopa ja tema riigipiirid sellistena, nagu neid täna tunneme või mitte.
Selleks tuleb lõpetada häbelik vaikimine, kui rahvast valedega üksteise vastu ässitatakse.
Selleks tuleb anda adekvaatsed ja kiired vastused rahva julgeolekumuredele.
Selleks tuleb õigeaegselt ja avatult inimestele seletada, mis ümbritsevas maailmas toimumas on ja kuidas see Eestit mõjutab.