Oma arvamusloos tõstis Siim Kallas kolm probleemi – esindusdemokraatiaga kaasaskäiv üldine ning olemuselt päevakajaline populism, erakondade sisedemokraatia ning abinõuna kahekojaline parlament nende nõrkuste tasandamiseks.
Vohav populism avalikus elus ja poliitikas on kaasajale üldiselt omane tunnus ning meil globaliseeruvas Eestis ei ole selle tendentsile vastuseismiseks just palju ära teha. Peame lihtsalt olema neist arenguist teadlikud ja ühiskondliku kokkuleppene meedia, kolmanda sektori ja poliitilise juhtkonna vahel hoiduma sellest niipalju kui võimalik.
Erakondade sisedemokraatia edasiarendmaine on kindlasti rohkem meie kontrolli all ja –teha. Ja kuigi siin on päris palju juba ära tehtud, annab kindlasti asju edandada.
Kõige tuumakam ja kaugeleulatuvam oli idee võtta kasutusele parlamendi teise koja süsteem, mis peaks tasandama ühiskondlikku ja erakondlikku populismi ja poliitikate lühinägelikkust. Teema on tõsine ja väärib arutamist. On selge, et pikk perspektiiv poliitikate kujundamisel annab stabiilsust, võimaldab kujundada ja arvestada pikaajalisi rahvuslikke strateegiaid.
Kahekojalised parlamendid ei ole mingi uudis ning nende kasutuselevõtus on olnud oma ratsionaalne vajadus ja loogika. Meenutagem, et kahekojaline parlament on olnud , küll lühikest aega, ka Eesti riigiehituse osa. Nimelt nägi 1938 aasta Põhiseadus ette kahekojalise parlandi – 80 liikmelise Riigivolikogu ja 40 liikmelise Riiginõukogu. Esimene oli klassikaline esinduskogu ja võrreldav tänase Riigikoguga, teine aga passiivne, elitaarselt moodustatav ülemkoda.
Riiginõukogu koosseis moodustati osalt valimiste, osalt nimetamise teel. Kümme liiget nimetas eriõigusel riigipea (Päts), 6 liiget said sinna ametikoha järgi (sõjavägede ülemjuhataja, 2 kirikupead, 2 rektorit ja Eesti Panga president, 16 esindajat oli kutsekodadel, 4 esindajat valisid omavalitsused, kaitseliidul oli üks esindaja, hariduse ja kultuuri alalt 1, rahvatervise ala esindas 1 ning vähemusrahvuste kultuuriala 1 esindaja. Paraku jäi erakondade keelatusest ja vähem kui kaheaastasest tegutsemisvõimalusest uue riigiõigusliku skeemi potentsiaal välja arendamata ja sobivus Eesti oludesse selgusetuks.
Kui eeldada, et kohekojaline parlament on mõistlik, Eesti huvidele vastav, siis eeldab selle teostamine väga tõsist tööd. Esindusdemokraatia mudeli ümberkujundamine on väga tõsine ettevõtmine ja ilma selge rahvusliku üksmeeleta on seda raske, kui mitte võimatu ette võtta. On selge, et tuleb muuta Põhiseadust ja suur osa sellest ümber kirjutada. Muu hulgas, seda tuleb varem või hiljem teha niikuinii.
Aeg-ajalt on esitatud argumente, et Riigikogu koosseisu võiks vähendada (suur osa seadusandlusest tuleb niigi Euroopa Liidust). Sellele argumendile toetudes ja teise koja mõtet tõsiselt võttes võiks meie seadusandlik mudel näha välja näiteks 70 kohalise alamkoja ja 30 kohalise ülemkojana. Seega suuri rahalisi kulutusi, kuid mitte ka kokkuhoidu, see ümberkorraldus kaasa ei tooks.
Kuid võimalikust arvulisest jaotusest tunduvalt keerulisem on see, kuidas ülemkoda moodustatakse ja eriti see, milline saab olema tema pädevus. Mõistagi ei pea siin olema jalgrattaleiutaja, võib vaadata ilmas ringi ja sealt üle võtta parimaid töötavaid mudeleid. Ainult et meie arusaamised sellest, mis on parim, võivad vägagi erineda. Siiski, ettevõtmisega kaasnevad raskused ei ole midagi ületamatut. Asi väärib tõsist kaalumist. Eesti riigikorraldus ei ole midagi jäädavalt etteantut.