Olemine Euroopa Liidus on saanud meile iseenesest mõistetavaks. Asjaks, mis on nagu kogu aeg olnud, peame seda normaalseks, see on meisse sisse kasvanud. Ja kui miski on saanud olemise loomulikuks osaks, siis tavaliselt enam ei küsita, miks see nii on ja kuidas elu oleks, kui me ei oleks seal, kus me oleme – Euroopa Liidus. Kuid küsida ja mõtteeksperimenti teha võiks. Et mõista ja hinnata paremini oma tänast päeva ja tulevikku.
Ka meil olid euroskeptikud ja
–vastased – üksikvõitlejaist suurerakonnani. Nüüdseks on nad millegipärast
kadunud, muutunud märkamatuks või kohanenud konstruktiivseteks kriitikuteks.
Et mõista tänast, tuletame esiteks selgelt meelde oma rahva suurust
ja geopoliitilist asendit – rahva arvult üks keskmise suurusega linn, euroopa
ääremaal, tsivilisatsioonide konflikti piirijoonel, vene-nõukogude impeeriumi
külje all, minimajandusega, ilma oluliste maavaradeta.
Vaatamata meie uhkusele vabanemise
üle ja soovidele näha end eurooplastena oli meil küljes post-sovjeti tempel,
nii riigil kui inimestel. Olen seda ise
kogenud ja ega see pole lõplikult kadunud tänapäevani. Alles kaks kuud tagasi
tervitas Euroopa Nõukogu turvamees mind lahkesti naeratades vene keeles. On aga
ilmselge, et uhkes üksinduses sellest ülesaamine oleks olnud ja on kordades
aeglasem ja vaevaline.
Oleme uhked, et oleme NATOs ja
julgeolekuliselt paremini kaitstud kui ei kunagi varem. Jah, kuid arvata, et
NATO oleks võtnud meid oma vihmavarju alla ilma Euroopa Liidu poolt pakutava
pehme julgeolekuta, oli ja on naiivne. NATOle sellise geopoliitilise riski võtmist
ei oleks vaja olnud. Seda, et meil on neid väga vaja selgeks teha oleks olnud ehk
teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt enam kui raske.
Oli algusest peale selge, et suured
ja mõjukad ringkonnad Venemaal pidasid Baltikumi, sh Eesti, vabanemist ajaloo
äparduseks, Venemaa nõrkuse olukorras sündinud väärarenguks. Viga, mis tulnuks
esimesel võimalusel paranda. Tänase kogemuse ja rahvastiku koosseisu valguses
olnuks Eesti tõenäoliselt olukorras ja surve all, millest ei tahaks mõeldagi.
Ilma Euroopa Liidu majandus-rahandus toetuseta
oleksime ca 1/5 võrra vaesemad kui täna. Seega oleks oluliselt väiksem ka üks muulastele
tähtis lojaalsuse motivaator. Kuid ei maksa olla lihtsakoeline, jõukus ise ei
tee veel kedagi lojaalseks, mõtteviisis ja käitumises eurooplaseks.
Lisaks majandusliku elujärje
edenemisele, on meil märkamatult juurdunud väga paljud euroopa demokraatia
väärtused, poliitiline kultuur, riigivalitsemise
praktika ja ühiskonna enesekorralduse avaldused. Oleme nendega juba sedavõrd
harjunud, et oleme jõudnud hakata seda pidama enesestmõistetavaks. Need on
asjad, mida hindavad kõrgelt inimesed, kellel seda kõike ei ole – vabadust,
demokraatiat, õigusriiklust, õiguste ja vabaduste austamist. Arvata, et need
väärtused oleksid meile jõudnud ja juurdunud niigi, meie endi sisemise arengu
loomuliku käiguna, on ehk mõneti optimistlik. Kui see oleks ka toimunud, siis kindlasti
mitte nii kiiresti.
See ei olnudki väga palju aega
tagasi, kui räägiti üsna palju Eestist kui väikesest tigedast
üheprobleemiriigist. Või vähemalt ohust selleks saada. Ilma Euroopa Liiduta
vaevleksime ilmselt oma rahvuslikes kompleksides edasi. Meie kuulajate arv ja
mõistmise väli oleks kordades väiksem.
Euroopa Liit ei ole ainult ühine majandusruum,
see on ka kultuuriruum. Euroopa
institutsioonidega koostöö läbi ning seal töötavate tuhandete eesti inimeste
kaudu on meieni märkamatult jõudnud euroopalik töökultuur ja maailmapilt, mis
ilma Euroopa Liiduta jäänuks olemata. Meie majandus-, õigus-, poliitiline ja
sotsiaalne erialakeel on saanud tänu Euroopa Liidu ametliku keele staatusele
arengutõuke, mis ilma euroopa liiduta jäänuks selgelt olemata.
Maailm muutus meie jaoks avaramaks ja
mitmekesisemaks. Igaüks leidis oma ja huvitava. Me näeme teisi inimesi ja oleme
mõistvamad ja sallivamad teiste kultuuride ja teistsuguste inimeste suhtes. Kui
seda avatust ei oleks, või oleks vähem, oleks sedavõrd rohkem ksenofoobiat, sallimatust,
eelarvamuslikkust. Üksikud ja suletud riigid vaevlevad selle pinge käes rohkem.
Vaevleksime ise ja ei tahaks meiega suhelda eriti ka teised. Meie kultuuri-,
teadus- ja sotsiaalne elu oleks tunduvalt vaesem ja hallim, üksluisem.
Tööjõu ja kapitali vaba liikumist
võtame loomulikuna. Kuid, kuis oleks asjad siis, kui seda kõike ei oleks ? Et
kuhugi sõita turistina, külla või tööle minna, oleks vaja viisat, töö ja
elamislube jne. Alles vähem kui kümme aastat tagasi see nii just oli. Ei pea
just väga vana olema, et seda mäletada. Viisasid ja lube tuli taotleda, oodata
ja nende eest maksta, saatjaks viisakas ära kuulamine, kuid tuntav umbusk.
Ei saa unustada ka seda, et Euroopa
Liit on lisaks paljule muule ka tolliliit. Isegi kui eeldada, et Eesti majandus
oleks uhkes üksinduses saanud hakkama imega ja olnuks sama edukas kui täna,
siis tuleks meil ikkagi maksta tolle Euroopa turule sisenemiseks ja seal äri
ajamiseks. Lisaks vajab ühisturul toimetamine ühtseid regulatsioone ja neid
regulatsioone tundvaid inimesi. Arvata, et meil oleks endil olnud jõudu kõike
seda tundma õppida ja üle võtta, oleks lihtsameelsus ja iseenda ülehindamine.
Majandusliku ja rahandusliku konvergentsi kaudu jõudsid meie igapäevaellu
iseenesest ja kiiresti ka euroopa ärikultuur ja praktika. Kui seda ei oleks
olnud, siis ilmselt domineeriks meil seniajani meie lähinaabruses vohav
korruptiivne elukäsitus ja asjaajamine.
Lõpetuseks peaargument –
kolmekümnendate lõpus, Pätsi teadjal juhtimisel, arvasime, et saame ise
hakkama, teeme tööd ja ei sega kedagi, oleme rahumeelsed ja neutraalsed
tööeestlased. Mitte kõik ei arvanud nii ja üksi jäänud riik ja rahvas neelati
alla ja paisati loomulikus arengus mitu põlvkonda tagasi. Ajalugu on selleks,
et sellest õppida.
Delfi 5.mai 2014