Keit Pentus-Rosimannus, riigikogu liige
Reformierakond algatas eelmisel nädalal kodakondsusseaduse muutmise, mille eesmärk on üks — hoida tuhandeid sünnijärgseid kodanikke. Säästa neid tulevikus sunnist loobuda Eesti kodakondsusest, kui nad on Eestist eemal elades saanud ka oma uue koduriigi kodakondsuse. Samuti ei peaks ükski laps, kellel on sünnijärgselt nii Eesti kui ka mõne teise demokraatliku riiki kodakondsus, 18-aastaseks saades seisma sundvaliku ees, kas hüljata ema või isa kodakondsus.
Erinevatel andmetel elab Eestist eemal umbes 200 000 eestlast. Seda on rohkem kui Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare inimesi kokku. Kõik nad on lahkunud erinevatel põhjustel — kes õppima, kes tööle, kes põgenenud kunagise kurjuse ja okupatsiooni eest. Igaühel on oma lugu, aga on midagi, mis enamikke neist seob — nad on sünnijärgsed Eesti kodanikud, nad hoiavad Eestile pöialt ja tahavad Eestile head ka siis, kui eemal on oldud juba aastakümneid. Jah, kõigil neist ei ole praeguse uue elukohariigi kodakondsust, ent selliseid inimesi on nende hulgas praeguseks kümneid tuhandeid.
Mida tugevam on võrgustik Eesti patriootidest, inimestest, kes Eestile kaasa elavad, Eestit toetavad ja hoiavad, seda tugevamad me riigina oleme. Kes veel, kui mõnes teises riigis elavad eestlased, peaksid olema olulisim osa sellest võrgustikust? Kellele meeldib teiste rahvaste näiteid tugevast diasporaast otsida, siis võib mõelda näiteks Iisraeli peale. Või Iirimaa peale. Suutlikkus oma inimesi tugevaks võrgustikuks liita, ükskõik siis, millises maailma otsas nad parasjagu ka ei viibi, on neil olemas.
Meilgi on riigina suures plaanis kaks võimalust. Esiteks: mõista, et igaüks eestlastest on seal, kodust eemal Eesti jaoks oluline. Teha kõik, et hoida väljaspool Eestit elavate eestlaste sidet koduga võimalikult tugevana. Või teine võimalus: öelda, et kord juba läinuna tuleb teha lõplik valik — Eesti või muu riigi vahel.
Miks üldse peaks keegi lisaks Eestile teise riigi kodakondsuse võtma? Põhjused on igal inimesel kindlasti isiklikud ja erinevad. Paljud on topeltkodakondsusesse sündinud oma edasipüüdlike vanemate lastena.
Eesti põhiseadus ütleb selgelt ja ühemõtteliselt — kelleltki ei tohi võtta sünnijärgset Eesti kodakondsust. Sellest hoolimata on 1995. aastast kehtivas Kodakondsusseaduses siiani sees punkt, mis keelab topeltkodakondsuse omamise ka nende inimeste jaoks, kes on sünnijärgselt Eesti kodanikud. Teisisõnu — need eestlased, kes elavad püsivalt mõnes teises demokraatlikus riigis ja kes on sellest tulenevalt saanud ka selle teise riigi kodakondsuse, peavad Eestis kehtivate reeglite järgi praegu valima, kummast nad lahti ütlevad.
Reformierakonna fraktsiooni algatus on kantud soovist väljaspool Eestit elavaid eestlasi hoida ja lõpetada riiklik sund, mis paneb Eestist eemal elavad sünnijärgsed kodanikud ebavajaliku valiku ette. Pakume selleks välja reaalse lahenduse — seadusemuudatuse, mis Eesti Kodakondsusseaduse me Põhiseadusega kooskõlla viib. Andes inimestele võimaluse säilitada oma sünnijärgne Eesti kodakondsus, säilib ka nende inimeste motivatsioon Eestisse tulevikus tagasi pöörduda. Kodakondsusest loobuma sundimine tähendab tegelikkuses seda, et me ehitame seina ja loobume neist inimestest. Nii ei peaks see olema.
Mis saab nendest, kes on sünnijärgselt olnud küll Eesti kodanikud, kuid on juba olnud sunnitud Eesti kodakondsusest loobuma, sest elades või sündides näiteks Ameerika Ühendriikides, Kanadas või mõnes muus demokraatlikus riigis on praeguseks saadud ka selle riigi kodakondsus?
Kui keegi on seni kehtinud reeglite tõttu olnud sunnitud Eesti kodakondsusest loobuma näiteks Ameerika Ühendriikide, Kanada või mõne muu demokraatliku riigi kodakondsuse kasuks, saab ta Reformierakonna ettepaneku järgi taastada Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras, ehk olla tulevikus nii Eesti kui näiteks USA või Kanada kodanik. Eesti kodakondsuse taastamine on sellisel juhul võimalik, taotledes Eesti kodaniku isikutunnistust. Sama põhimõte kehtib ka Euroopa Liidu riikide, Norra, Šveitsi, Austraalia ja Uus-Meremaa kohta.
Aga Venemaa? Vene kodakondsusesse astunu ei saa ka tulevikus Eesti kodakondsust taastada ilma, et ta loobuks Vene kodakondsusest. Julgeolekuhuvidest lähtuvalt pole võimalik olla samaaegselt nii Eesti kui Venemaa kodanik.
Ettepanek sisaldab veel ühte muudatust — või õigemini ettepanekut — reeglite ühetaoliseks rakendamiseks neile, kellele Eesti kodakondsus on antud riigi poolt. Praegu võib kodakondsuse ära võtta naturalisatsiooni korras Eesti kodanikuks saanult, kui inimene reedab riiki (nii nagu tehti näiteks Dresseni puhul). Too reegel on sellisena kehtinud juba ammu ja kellelgi pole tulnud pähe näha selles riigi kaitseks mõeldud sättes personaalselt kellegi vastu suunatut. Oleks igati loogiline, kui sarnane põhimõte kehtiks ka juhtumitel, mil Eesti kodakondsus on saadud nn eriliste teenete eest. Midagi muud selle muudatuse tagant otsida pole mõtet. Kui väljapakutud sõnastus on liialt mitmeti mõistetav, tuleb seda eelnõu arutamise ajal täpsemaks muuta.
Niisiis, konkreetne algatus Kodakondsusseaduse kooskõlla viimiseks Eesti Põhiseadusega on parlamendis tehtud. Loodame, et parlamendi saalis on enamuses need, kelle jaoks on oluline Eesti kodanikke hoida sõltumata sellest, millises maailma otsas nad asuvad.
Avaldatud Delfis 15.05
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:
Eesmärk — hoida sünnijärgseid kodanikke was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.