Taavi Rõivas, Reformierakond
Nelja aasta eest seisin Belgia väikelinna Ypres keskväljaku lähedal, kohal, kus oli toimunud rida Esimese Maailmasõja lahinguid kokku ligi miljoni langenuga. Minu kõrval seisid 26 teise Euroopa Liidu liikmesriigi juhid, sealhulgas Saksamaa liidukantsler, Prantsusmaa president ning Belgia ja Suurbritannia peaministrid. Sealt mitte kaugel Austria liidukantsler, Ungari peaminister, Itaalia peaminister ja kõik ülejäänud. Vaid saja aasta eest olid need riigid omavahel selsamal maalapil lepitamatus sõjas ning nüüd, kõik koos, mõtlemas vaid üht: ei iial enam! Sada aastat on inimkonna ajaloos silmapilk ning see sõda ei jäänud Euroopa pinnal kaugeltki viimaseks.
Teine maailmasõda lõppes vaid seitse kümnendit tagasi ning ainult kolme aastakümne eest ei oleks eestlane Ypresse tulla saanudki, sest asusime teisel pool sõja tagajärjel rajatud raudset eesriiet. Tahan kogu südamest uskuda, et see aeg on nüüd igaveseks möödas, sest Euroopa riigid soovivad ühiselt otsustada ning koos kogu kontinendi tulevikku kujundada.
Just seal, minu jaoks seni võõras Belgia väikelinnas oma kolleegidega külg külje kõrval seistes mõistsin, kui palju me tegelikult oleme viimase kolme kümnendiga saavutanud. Nii Euroopa ühtsust luues kui Eestit iseseisva riigina ehitades.
Minuealised ja vanemad mäletavad veel hästi, mis tunne oli elada ilma sõnavabaduse, liikumisvabaduse või ajakirjandusvabaduseta. Vabaduseta kritiseerida võimu ja pakkuda paremaid ideid. Vabaduseta ise otsustada. Vabaduseta olla see, kes sa soovid. Need on vabadused, mille kaitseks on Euroopa Liit loodud ning neid euroopalikke väärtusi peab ka Eesti igal võimalusel kaitsma.
Ilma Euroopa Liiduta oleks Eesti elatustase oluliselt madalam, julgeolek märksa vähem kaitstud ning Eesti inimeste võimalused vabalt reisida piiratud. Euroopa Liidu mõju Eesti arengule ja heaolule on võimatu alahinnata.
Ühiselt oleme tugevamad
Ma ei nõustu hetkekski Eesti äärmusparteiga, kelle arvates on Eesti tulevik parem väljaspool Euroopa Liitu. Meie mälu on pikem kui vaid üks inimpõlv ning me teame hästi, mis juhtub, kui väikeriik maailma tõmbetuultes üksi jääb. Teame ka seda — liigagi valusalt — mismoodi on elada ilma elementaarsete isikuvabadusteta ning iseotsustamise õiguseta. Ma ei nõustu ka teiste Euroopa äärmusparteidega, sest näen, et nende siht on lõhkuda kõike seda, mida Euroopa on ühiselt aastakümnete jooksul ehitanud.
Ei tohi hetkekski unustada, et ka nüüd ja praegu käib Euroopa pinnal sõda. Olen külastanud oma kodumaad iga päev lahingus kaitsvat väeüksust Ida-Ukrainas ja näinud purukspommitatud haiglaid ning lasteadasid Slovjanskis. Ei ole mitte mingisugust kahtlust, et tegemist on Vene Föderatsiooni agressiooniga iseseisva Euroopa riigi vastu.
Kui küsisin 2015. aasta viimases valimisdebatis Edgar Savisaarelt, et kas tema arusaamist mööda Krimm vabastati või annekteeriti, jäi ta vastuse võlgu. Lootus, et Jüri Ratase ajastu Keskerakonna positsioone oluliselt muudab, on kahjuks osutunud asjatuks, sest alles eelmisel nädalal jättis suur osa keskfraktsioonist oma allkirjade ja poolthäälteta Riigikogu Ukraina toetuseks tehtud avalduse ning teised püüdsid välis- ja euroopa asjade komisjonis pehmendada Eesti seisukohti tulevaste sanktsioonide küsimuses.
Eesti häälele Euroopas tuleb anda tugevam kõla
Neljateist ja poole aastaga on Eestist saanud riik, kes suudab Euroopa Liidu eri otsustuskogudes kaasa rääkida kõikidel teemadel ning selle eest teen sügava kummarduse meie professionaalsetele riigiametnikele ning diplomaatidele. Eesti esindajate seljatagune on alati kindel ning tean omast käest, et olgu tegemist ülemkogu või terviseministrite nõukoguga, professionaalne tugi on kaljukindel.
Seda muidigi eeldusel, et valitsuse liikmed ikka kohale lähevad… Nähes hiljutist kokkuvõtet nõukogudel osalemisest, kus mitme ministri osalusprotsent on ümmargune null ning mitmel teisel lihtsalt nadi, tahtsin nad kõik enda juurde kutsuda ja sõnad peale lugeda.
“Mis teil küll mõttes on?” küsiksin neilt: “Eesti on läbi aastatepikkuse töö saavutanud koha Euroopa Liidu otsustajate laua taga ning Teile on osaks saanud au ning vastutus meid seal esindada. Ning te lihtsalt ei lähe kohale? Sest koosolek tundub e_b_a_oluline???” Euroopa Liidus ei ole ebaolulisi nõukogusid ning võimalus olla osaline ministrite klubis, kes otsustavad Euroopa tuleviku küsimusi nii ametlikel koosolekutel kui kuluaarides, saab osaks vähestele. Meist mitte kaugel on riike, kus ollakse valmis sõdima oma õiguse eest Euroopa Liidu laua taha pääseda. Ja meie ministrid jätavad kohale ilmumata, sest päevakord ei tundu piisavalt huvitav… Jah, mõistagi ei ole mina see, kes saaks Ratase valitsuse ministritele sõnad peale lugeda, aga oi, kuidas tahaks, sest ametisolev peaminister ei ole juhtunud oma valituse ükskõiksust märkama.
Ma tunnustan siinkohal Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest Toomas Vitsutit, kes — sarnaselt oma eelkäijatele — on alati nõudnud ministreid komisjoni ette Eesti seisukohti kaitsma. Miks ministrid sageli ei tule, on aga küsimus peaministrile.
Küllap on ministrite leige suhtumine ka peamiseks põhjuseks, miks Eesti inimeste usk sellesse, et Eesti häälel on Euroopa Liidus kaalu, on järsult langenud. Suvel avaldatud Eurobaromeetri uuringu järgi usub meie hääle kõlasse vaid napp viiendik eesti inimesi. Milline raiskamine, eriti kui võrrelda seda numbrit nelja viiendikuga, kes Euroopa Liitu Eesti jaoks väga oluliseks peavad. Oma negatiivse panuse annavad küllap ka mitu Eesti ametliku joonega järjekindlalt vastuollu minevat Euroopa Parlamendi saadikut, kuid peamine vastutus lasub siiski valituse tegevusetusel.
Eesti inimesed on Eurobaromeetri küsitluses öelnud, et Eesti hääl on jäänud Euroopa Liidu asjades talumatult nõrgaks. Reformierakond on seisukohal, et see ei pea nii jääma ning Eesti peab taas saama Euroopa Liidu otsustajate tuumikusse.
Meie Euroopa was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.