Rein Aidma: vabadus, vastutus ja valimine (Maaleht)

Arvamus
|
08.02.2007

Kuhu kuulute teie?

Maaleht, 08.02.2007

Kuhu kuulute teie?

Sõidan õhtul mööda Peterburi maanteed Tallinna. Liikudes Maardust kesklinna suunas, pean paaril lõigul kiirust vähendama – 70 km/t märk. Minust sõidab kiirust vähendamata mööda terve rida masinaid, mis liiguvad peamiselt teises reas. Kes minu taha juhtub, keerab suunda näitamata samasse teise ritta.
 
Sõidan õhtul mööda Peterburi maanteed Tallinna. Liikudes Maardust kesklinna suunas, pean paaril lõigul kiirust vähendama – 70 km/t märk. Minust sõidab kiirust vähendamata mööda terve rida masinaid, mis liiguvad peamiselt teises reas. Kes minu taha juhtub, keerab suunda näitamata samasse teise ritta.
 
Tunnen end kui saamatu jalgujääja, kes teisi segab kiiremini sõitmast. Sama kordub veel ilmekamalt enne kaht valgusfoori, kus 50 km/t märgid; seal tullakse selja tagant ikka kiirust lisades ja möödutakse kui postist.
 
Seisan kesklinnas reguleeritud ülekäigu ees – jalakäijale punane tuli. Vähemalt pooled kõndijad, foorile pilku heitmata, vaatavad korraks, et nad lausa auto ette ei astu, ja muudkui otse edasi.
 
Parklas oli kuulda kummide vilistamist – sinna jõudis pisut võimsama mootoriga sõiduk. Ja põhjas gaasiga kihutab seisvate autode rea vahel, arvestamata, et füüsika seaduste kohaselt rea vahelt välja tulev auto ei ole teiste tagant nähtav, ega jõua kumbki pidurdada. Kokkupõrge…
 
Siis kuulame hommikul, kui palju on liikluses kannatanuid, sodiks sõidetud liiklusvahendeid, koguni kaotatud elusid, kui palju raha, närve, tervist läks eelmisel ööpäeval jälle kaduma. Oleme ju juba nii põrgulikult rikkad, et las aga minna – ega minu asi pole vastutada.
 
Vabad ja vastutuseta

Oleme vabad, iseseisvad, kiiresti arenevad, homme rikkamad kui täna. Olla rikkam tähendab omada suuremaid valikuvabadusi, suuremaid võimalusi. Kel saab olla midagi selle vastu? Ühest aga jääb meist paljudel liiga tihti puudu – selle kõigega kaasneb suurem vastutus.
 
Vastutus ja vabadus ei saa olla sidumata, tasakaalustamata. Ei saa olla vaba ja mitte vastutada. Vastutamata ei saa vabadust; vabadust – nii isiklikku kui riigi oma – ei ole vastutuseta võimalik hoida. Vastutus, vabadus ja demokraatia saavad olla vaid koos ja korraga, samaaegselt. Ükskõiksus, olgu siis liikluseeskirja eiramine või näiteks otsus mitte minna valima, tähendab demokraatiale kõige suuremat ohtu.
 
Just ükskõiksete, vastutust eiravate inimeste tõttu on ajaloos justkui demokraatlikult tulnud võimule türannid. Ma ei näe Eestis türanni, kuid võimu monopoliseerimise ihkajaid leidub. Tagajärjeks teod, mis kunagi avalikkuse ette sattudes meid ehmatavad. Kui ka seda enam ei juhtu, siis oleme asunud pöördumatult väga ohtlikule teele. Ja suurim põhjus on passiivsete valijate, loe: mittevalijate ükskõikne vastutamatus.
 
Mäletan eurovastaste retoorikat ja seda, et pärast Eesti astumist Euroopa Liitu nemad nüüd ei vastuta, et “neid” ei esindagi keegi. Ei, ei ole nii! Kui näiteks vähemushääled läksid Riigikogus opositsiooni jäänuile, siis vastutavad nii ühe kui teise poole hääletanute eest eelkõige koalitsiooni esindajad ja vastutab ka kogu Riigikogu. Samuti vastutab Euroopa Liit meie kõigi eest.
 
Tulge valima!

Kes aga vastutab valimas mitte käinud valija eest? Igal juhul ei saa mittevalija kuidagi kurta, et “teda ei võeta arvesse”, et tema tahe on esindamata, tema valimata jätmisega ei saagi arvestada. Ei saa olla ka mittevalijate esindamist – kes ja kuidas siis kannab vastutust?
 
Valimistel osalemine on kodaniku õigus, kohustus ja vastutus. Selle kohustuse täitmine annab õiguse nõuda valitutelt ühiskonda edasi viiva poliitika teostamist. Aga valitavatel on omakorda õigus nõuda – tulge valima!
 
Mäletame endisest ajast, kui oli kombeks öelda: vabadus on tunnetatud paratamatus. Ehk ära seletades: kui olid näiteks vabadusvõitlejana vanglamüüride vahel, siis oli see justkui paratamatus – järelikult olid vaba!? Seega oligi tolleaegne kord selline, kus vabadust ei olnud, aga kõik kuulutati isegi vastu tahtmist “vabaks”.
 
Muidugi tekitas seesugune käsitlus vabadusest allaheitlikus inimeses vähemalt sisemise konflikti. Ühtlasi aga ruineeris ja tahtis välistada ka vabadusetahte ja siis, oh imet, ei nõutud ka vastutust! Sealt olemegi osalt kaasa saanud suhtumise – meie isiklik sisemine vabadus ei ole liiga tihti veel kasvanud samaaegselt ka isiklikuks vastutuseks: vastutuseks igaühe tegemiste või mittetegemiste eest.
 
Umbes pooled meist osalevad tavaliselt valimistel. Umbes pooled meist rikuvad liikluseeskirja. Kuhu kuulud sina, lugupeetud lugeja?


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt