Viimasel ajal on palju kirjutatud erinevatest arenguteedest maailmas, sealhulgas muidugi Venemaal, ja tunnistatud, et riigid ei liigu sugugi ühel ja samal teel.
Viimasel ajal on palju kirjutatud erinevatest arenguteedest maailmas, sealhulgas muidugi Venemaal, ja tunnistatud, et riigid ei liigu sugugi ühel ja samal teel. Ei ole nii, et kõik muud mudelid nõrgenevad ja turumajandus ja liberaalne demokraatia ainult tugevneb. Me kõik märkame, et teatud riigid on ühendanud eraettevõtluse põhimõtted mittedemokraatliku valitsemisega ja saavutanud majanduse kasvatamisel edu. Seda mudelit on hakatud nimetama autoritaarseks kapitalismiks.
Püüan vastata mõnele huvitavale küsimusele.
Esiteks, miks mõnes riigis on liberaalne turumajandus ja liberaalne demokraatia asendunud autoritaarse kapitalismiga?
Teiseks, mis on autoritaarse kapitalismi tugevad küljed ja eelised võrreldes muude ühiskonnakorralduse vormidega?
Kolmandaks, mis on autoritaarse kapitalismi nõrgad küljed?
Neljandaks, kui jätkusuutlik on autoritaarne kapitalism?
Nopin näiteid Mussolini Itaaliast, Hitleri Saksamaalt, Salazari Portugalist, Franco Hispaaniast, sõjaeelsest Eestist, praegusest Venezuelast ja Venemaalt. Kõik mainitud riigid asendasid liberaalse demokraatia ja turumajanduse autoritaarse kapitalismiga erineval viisil, aga siiski on nende arenguteedes palju ühist. Jätan kõrvale Hiina, kus on autoritaarse kapitalismi elemendid, aga kes tuleb totalitarismist ja kuhu edasi läheb, ei ole selge.
Niisiis, esimene küsimus – miks.
Kõikides mainitud riikides mindi autoritaarsele kapitalismile üle, sest ühiskonnas olid rasked sotsiaalmajanduslikud probleemid, millega liberaalne demokraatia ja turumajandus ei suutnud toime tulla.
Ajaloosündmuste taust lõi oludele lisateravuse. I maailmasõda, Hispaania kodusõda, Nõukogude Liidu lagunemine. Aga ka ilma ajalooliste komplikatsioonideta võib näha põhjusi, miks liberaalne demokraatia ja turumajandus vastuste leidmisel äpardusid.
Kõigis mainitud riikides eksisteeris lühikest aega parlamentaarne demokraatia. Ilmselt liiga lühikest aega – Saksamaal 1918–1933, vanal Venemaal kõigest 8 kuud, uuel 1991–1993. Selle aja jooksul ei kujunenud paljudel põhjustel välja valitsemismudel, mis oleks olnud piisavalt otsustusvõimeline, et langetada kiiresti otsuseid, mida ühiskond hädasti vajas.
Uurijad (näiteks Richard Pipes) näitavad vaba ajakirjanduse ja intellektuaalide negatiivset rolli. Teatud intellektuaalne maksimalism ja radikaalsus ei andestanud alustavale liberaalsele demokraatiale ühtki ebaõnnestumist, pikki väitlusi, ebakindlust, aeglust. Kodanike hulgas loodi soodne pinnas parlamentaarse korra põlgamiseks.
Liberaalne demokraatia ja turumajandus on lahutamatud toimivast õigusriigist. Õigusriigile üleminek on vaevaline. Kui see on veel nõrk, tekib periood, kui kuritegevus laiutab. See omakorda kutsub esile üleskutsed kord majja lüüa mis tahes hinnaga. Ja olemegi kohal.
Kõik need riigid vajasid ränka majanduse ümberkorraldamist. Selle jätmine eramajanduse hooleks tõi probleeme. Suurettevõtted pankrotistusid, inimesed jäid tööta, esile kerkisid pööraselt rikastunud spekulandid ja kinnisvaraärimehed. Appikarje läks riigiusksetele.
Muide, mis oleks aidanud majandust ümber korraldada ilma raskete konfliktideta? Üks on kindlasti väliskapitali tugev sissevool, mis oleks aidanud asendada ärakukkuvat majandust uute ettevõtetega ja uute töiste tuludega. See oli puudu Saksamaal Versailles’ rahulepingu tõttu, tollest võeti õppust Teise maailmasõja järel (Marshalli plaan). Väliskapital aitas kõvasti Eestit pärast NSV Liidu kokkulangemist.
Teine võimalus ümberkorraldusi rahastada on sisemiste võimaluste abil. Millised need on? Kindlasti väga valusad. Appi võetakse hüperinflatsioon, tulude järsk ümberjaotamine. Selline tee tekitab suuri sotsiaalseid tülisid. Mida teha nende konfliktidega? Üks võimalus on kehtestada poliitiline diktatuur ja suruda rahulolematus jõuga maha.
Kolmas võimalus on rahastada ümberkorraldusi mingite erakorraliste tulude arvel. Kõige tuntumateks on energiakandjatest saadavad tulud, aga need võivad tekkida ka muude varade müügist. NSV Liit näiteks müüs metsa, kulda ja kunstivarasid.
Teine küsimus – autoritaarse kapitalismi tugevad küljed. Kõigepealt need, mis tulenevad eelöeldust.
Autoritaarne kapitalism on (võib olla) otsustus- ja teovõimeline. Ta võib koondada suuri vahendeid ja neid ilma pikkade ja keeruliste aruteludeta kiiresti rakendada.
Sõnavabaduse summutamise tõttu loob autoritaarne valitsemisvorm näilise usaldusväärsuse.
Autoritaarne valitsemine on tihti tõesti suutnud anda löögi kuritegevusele, eelkõige sellisele, mis tavainimest kõige rohkem häirib. Näiteks Mussolini suutis Itaalias väidetavalt tõsiselt ahistada organiseeritud kuritegevust, mis on olnud selle maa nuhtluseks praeguseni. Mis on kuritegevuse autoritaarsete võtetega piiramise omahind, on meile samuti hästi teada.
Hitleri Saksamaal vahistati üks tavaline kodanik eksikombel, aga kuna tal polnud võimalik oma asja kaitsta, ja süsteem pidas mõistlikuks kurjategijaid mitte enam vabadusse lasta, siis suri ta lõpuks koonduslaagris, olemata juut või riigivastane. Lihtsalt kogemata. Riigi sooritatavate kuritegude menetlemine on loomulikult hoopis teine jutt.
Autoritaarne võim on valimiste näilisuse ja sõnavabaduse piiramise tõttu palju stabiilsem, eriti, kui ta tuleb kaootilise riigivalitsemise asemele. Inimesed, kellega tuleb asju ajada nii kodu- kui ka välismaal, püsivad kaua ametis. See teeb läbirääkimised selgemaks.
Tuleme nüüd autoritaarse kapitalismi nõrkade külgede juurde.
Autoritaarne kapitalism ei soosi tõhusat majandamist. Miks? Eelkõige sellepärast, et ettevõtted, ka eraettevõtted ei juhindu oma otsustustest mitte ainult turusignaalidest, vaid ka paljudest muudest kaalutlustest. Nendeks on poliitilised mõjud, suhted riigiaparaadiga, korruptsioon. Kõikide nende muude asjaolude koosmõjuks võib olla, et vajalikke investeeringuid ei tehta. Kas seetõttu, et nende tegemine on takistatud või tänu erisuhetele riigiga, elab ettevõte hästi ka ilma hädavajalike uuenduslike investeeringuteta.
Kui aga ootamatult selgub, et aeg investeeringute tegemiseks on mööda läinud, siis peab poliitiline võim appi tulema. Kas selleks, et konkurente tõrjuda või selleks, et muudest rahadest mahajääjat turgutada. Mõlemal juhul suureneb mahajäämus konkurentidest turul (nii maailma- kui kohalikul), ja see mahajäämus hakkab sööma riigi raha, mida oleks vaja mujalgi.
NSV Liidus täheldati ka, et selleks, et kompenseerida töötavate ettevõtete vähest tõhusust ja toodete madalat kvaliteeti, tegi riik liigseid investeeringuid. Selle asemel, et olemasolev vabrik korralikult tööle panna, ehitati uus vabrik. Jälle vahendite raiskamine.
Venemaa on kogunud tohutud valuutareservid, 480 miljardit USA dollarit. Aga äriettevõtete võlg on ca 400 miljardit USA dollarit. Selle võla teenindamine sõltub odavatest krediitidest ja kõrgetest naftahindadest. Mõni ettevõte on juba alustanud valitsuse mõjutamist, et riik võtaks võlad enda kanda!
Kapitalistid saavad suurepäraselt aru, et poliitilised privileegid pole igavesed. See tekitab tegevuse planeerimisel ebakindlust ja soovi ennast kindlustada, näiteks raha paigutamisega välismaale, kas või jalgpalliklubidesse. See raha on autoritaarse riigi majanduse jaoks kaotsi läinud. Kõik on märganud vene rikaste tegevust endale välismaal tagavarapositsioonide loomisel.
Hästi elavad mitte need ettevõtted, kes on kõige tõhusamad ja edukamad vabas konkurentsis, vaid need, keda soosib võim. Majanduse jaoks on sellises olukorras hoopis erinevad signaalid. On üldine arvamus, et Venemaa küll kõrge majanduskasv seitse protsenti aastas on tunduvalt alla tegelike võimaluste.
Autoritaarne kapitalism ei soodusta majandussektoreid, mis baseeruvad väikeettevõtlusel ja raskesti reguleeritaval turul. Kõige ilmekam on see põllumajanduse ja toiduaineturu puhul. Oli see nuhtluseks Nõukogude ajal, pole lihtsam ka praegusel Venemaal. Põllumajandustoodangu kasv on olnud kõigest kaks protsenti, impordi osatähtsus kasvanud 2004. aasta 20 protsendilt 45 protsendile praegusajal (Nemtsov, Milov). Kusjuures suurlinnades on impordi osatähtsus 70 protsenti.
Järgmine olemuslik autoritaarse kapitalismi nõrkus tuleneb tema legitimeerimise, õigustamise vajadusest. Demokraatia õigustab ennast vabaduse ja vabadustega. Vabadused on inimese jaoks siiski üsna armas asi. Autoritaarsus piirab kõiki vabadusi oluliselt. Selleks peab olema mingi õigustus. Ajaloos näeme, kuidas autoritarismi võimuletuleku õigustamine on lihtne olnud. Aga kuidas on võimulpüsimise õigustamisega?
Võimulpüsimise õigustamiseks vajab autoritaarne kapitalism riiklikku kontrolli kodanike majandusliku olukorra üle eesmärgiga luua mulje hüvede kasvust ja õiglasest jaotamisest.
Tüüpiliseks on taotlus võtta tarbijahinnad poliitilise kontrolli alla.
2007. aasta sügisel teatasid Venemaa suurimad toiduainetööstused ja toidukaubanduse ettevõtted toiduainehindade külmutamisest 15. oktoobri tasemel.
Kütuse hinnad Venemaal tõusid aprillis 2007 15–20 protsenti. Kütusefirmad teatasid seepeale hindade külmutamisest kuni 2008. aasta valimisteni. Muidugi vabatahtlikult.
Veebruaris teatas rahandusminister Aleksei Kudrin, et pärast hindade lahtikülmutamist hinnad ei tõuse. Ametlikult lõpeb külmutamine mai alguses.
Argentina valitsus kehtestas alguses inflatsiooniga võitlemiseks kontrolli energiahindade üle, sellele järgnes kiiresti kontroll sadadele toodetele (suhkur, jahu, leib, šampoon, pliiatsid). Tagajärg on, et keegi ei usu Argentina ametlikku inflatsiooni.
Märkimisväärne on Venezuela valitsuse tegevus. Alates 2003. aastast on Venezuela toiduainete hindu üritanud kontrollida. Tagajärjeks on toiduainete nappus. Et sellega võidelda, ähvardab president kord vangi panna poeomanikud, kord natsionaliseerida toiduainetootjad – ettevõtted, põllumajandid. Samuti on ratsionaliseeritud ostud – näiteks tohib osta korraga 2 pakki suhkrut. Musta turu hinnad õilmitsevad.
Et õigustada riigi samme, ei jäägi palju muud üle, kui järjest kõvendada kontrollivõtteid majanduses. Iseloomulik on ka see, et Venezuela rahaühiku ametlik kurss on musta turu omast kaks korda madalam.
Financial Times 4. märtsist kirjutab, et Venezuela valitsus kasutab sõjaväge tööjõuna turuhoonetes.
Oma olemasolu õigustamiseks kehtestatud tarbijahindade kontroll sööb iseennast. Alguses võetakse kontrolli alla vaid mõned hinnad, sellele järgnevad teised. Alguses kuulutatakse, et see on ajutine, aga sellest pole enam võimalik loobuda. Tekib tarbekaupade puudus.
Nagu näeme, on paratamatuseks järgmised sammud – kontrolli kehtestamine tootmise üle ja tarbimise määramine, kaardisüsteemi kasutuselevõtt. Aga see õõnestab juba kodanike usaldust autoritaarse kapitalismi suhtes. Riigi kontrolli laiendamine erasektori üle annab valesid signaale investoritele ja õõnestab ka muidu autoritaarse kapitalismi suhtes positiivse ettevõtluse tõhusat toimimist.
Mulje loomiseks heaolust ja heaolu kasvust riigis on hädavajalik kaotada võrdluse võimalus. Selleks võetakse tavaliselt kontrolli alla riigi rahaühiku vahetamine teiste valuutade vastu. Mingi kunstlik vahetuskurss ei luba võrrelda erinevaid hindu ja selle kaudu luuakse elatustasemest võimule sobiv pilt. Seda tegi Hitler, Nõukogude Liidus oli välisvaluutaga kauplemine kõige raskemate riiklike kuritegude hulgas. Selle eest võis karistada surmanuhtlusega.
Majanduse kontrollimine eeldab rohkete reeglite kehtestamist ning riigilt otsuste tegemist ja nende kontrollijate olemasolu, kes kõike seda jälgivad. Viimase kaheksa aasta jooksul on bürokraatide arv Venemaal kasvanud 522 000-lt kuni 828 000ni.
Siit tuleneb paratamatult, et ka eeldused korruptsiooniks on suuremad kui avatud, vabale konkurentsile, sõnavabadusele ja demokraatlikule valitsemisele põhinevas süsteemis.
Korruptsioon on autoritaarse kapitalismi nuhtlus ja kõige nõrgem koht, pidades silmas tema olemasolu õigustamist. Korruptsiooni ei saa põhjendada ei välisvaenlase olemasoluga ega varasemate raskustega, mille ületamiseks on vaja vabadust piirata.
Korruptsiooni ei saa ka kuigi hästi varjata, kui tavakodanik peab altkäemaksu maksma nii liikluspolitseinikule kui arstile ja üldse igal pool. Korruptsioon on see sisemine probleem, mis võib esile kutsuda rahva rahulolematuse võimuga, mitte poliitiline väitlus ega teisitimõtlejate urgitsemine.
2000. aastal oli Venemaa Transparency Internationali (TI) indeksis 82., laskudes praeguseks 143. kohale.
Venezuela on 2007. aasta TI indeksis 162. kohal. 2002. aastal oli koht 81. Kogu Ameerika kontinendil on Venezuela eelviimasel kohal enne Haitit.
Venemaa peaminister Viktor Zubkov ütles veebruaris 2008 peaprokuratuuri kolleegiumil esinedes, et riigi läänepiiril vohab varjamatu korruptsioon, mis tekitab sadade miljonite dollarite ulatuses majanduskahju.
2005. aastal ostis Venemaa valitsus 75 protsenti kompanii Sibneft aktsiatest, makstes nende eest 13,7 miljardit USA dollarit, kusjuures selle omanik Roman Abramovitš maksis omal ajal kompanii ees 100 miljardit USA dollarit. Turuhind oli 2005.aasta alguses vähemalt kolm miljardit USA dollarit vähem. Väidetavalt polnud riigil selle kompanii ostmiseks üldse mingit vajadust (Nemtsov, Milov)
Üks huvitav küsimus – milline on ärimaailma suhtumine autoritaarsesse kapitalismi? Hitleri võimuletulekut toetasid majandusässad, seda koordineeris suurkapitalist Alfred Hugenberg. Ajaloos on see olnud mõnel muulgi puhul üsna toetav. Miks? Põhjuseid võib leida üsna mitmeid.
Esiteks tahab majandus loomulikult, et ühiskonda ei raputaks sotsiaalsed ega poliitilised vapustused, et ei valitseks ebakindlus. Ja kui demokraatia pole suutnud korda tagada, ei jäägi muud üle, kui loota autoritaarsele valitsemisvormile.
Teiseks saab suur osa ettevõtteid endale eeliseid, mida demokraatia ei saa lubada. See toimub riiklike tellimuste ja protektsionistliku poliitika kaudu. Kes selles kaotab, selle häält tavaliselt kuulda ei ole. Ja ega vist äritegelased liiga suured vaba turumajanduse pooldajad ei ole. Või õigemini – nende poolt ollakse abstraktselt, aga mitte siis, kui vaba majandus riivab ettevõtja konkreetset rahakotti.
Kolmandaks. Varanduslik kihistumine on kapitalismi ja turumajanduse liikumapanev jõud ja paratamatus. See tekitab alati pahameelt, eriti kapitalistide vastu. Demokraatia ja sõnavabaduse tingimustes on varanduslik kihistumine väga avalik, suure tähelepanu all. Autoritarism tuleb võimule kihistumisvastasele pahameelele toetudes. Aga ta ei vähenda kihistumist, vaid muudab selle lihtsalt varjatumaks, mis äritegelastele loomulikult meeldib.
Üheks autoritaarse kapitalismi õigustamise tähtsaks vahendiks on välisvaenlase kuju loomine. Venemaa jaoks on see Eesti ja kogu läänemaailm, Venezuela jaoks USA. Kui neid poleks, tuleks nad välja mõelda.
Kui jätkusuutlik on autoritaarne kapitalism? Täpselt nii jätkusuutlik, kui on tegurid, mis ta tekitasid ja mis teda käigus hoiavad. Autoritaarsel kapitalismil peab turumajandusega võrreldava tõhususe tagamiseks olema täiendavaid tulusid. Need võivad olla tulud loodusvarade müügist, aga ka maksutulud, mis võivad olla osavalt varjatud. Rahvatulu tegeliku ümberjaotamise varjamiseks on välja arendatud hulk võtteid.
Eelarve peab suures osas olema saladus, inimeste maksustamine peamiselt kaudne, valuutavahetus moonutatud. Küsimuste esitamist peab vältima, selleks on vaja kontrollitud parlamenti ja meediat.
Kui Venemaa kulutamispoliitika jätkub ja naftatulud pidurduvad, jätkub Jegor Gaidari arvates valuutareservidest vaid kolmeks aastaks.
Mis saab siis, kui autoritaarne kapitalism enam jätkata ei suuda? Muutused võivad olla väga valulised.
Kõige ebakindlam hetk on valitseja (valitsejate) vahetus. Uutest valitsejatest ei teata tavaliselt eriti palju, nad on osanud oma tegelikke vaateid varjata.
Muutused on tavaliselt ka ettearvamatud, neid ei suudeta kunagi prognoosida. Ootamatult võivad plahvatada sotsiaalsed konfliktid, mis tulevad nii võimule kui ka nende võimude välismaistele sõpradele täieliku üllatusena.
Kui uued valitsejad valivad tagasitee demokraatia ja liberaalse demokraatia suunas, peavad nad arvestama väga suurte tülidega ühiskonnas. Nii tee demokraatiale kui ka demokraatia ise peab olema valitsetav, mitte viima kaosesse.
Demokraatia peab tagama korra sama hästi, aga õigusriigi põhimõtetest lähtudes. Demokraatia peab sama paindlikult suutma ühiskonna vahendeid kasutada, samas mitte neid mõttetult raisates. Ka demokraatial tuleb tegemist teha välisvaenlastega. Demokraatia erinevalt autoritaarsest kapitalismist ei vaja enda õigustamiseks välisvaenlast, seetõttu kipub demokraatia tihti tõelist vaenlast alahindama, viivitab vastulöögi andmisega, taganeb meelsasti, eelistades kompromissi, isegi siis, kui kompromiss on tegelikult allaandmine. Mõelgem näiteks Briti peaministri Neville Chamberlaini peale aastal 1938.
Autoritaarne kapitalism on praegu tõsiseltvõetav alternatiiv nõrgale demokraatiale. Selleks, et tema levimist piirata, peab liberaalne demokraatia olema piisavalt teo- ja otsustusvõimeline. See käib ka liberaalseid demokraatiaid ühendavate rahvusvaheliste ühenduste kohta.