Eestil tuleb hakata mõtlema, mis saab siis, kui muutume Euroopa Liidus ise netomaksjaks
Ööl vastu neljapäeva, 7. märtsi, arutas riigikogu esimesel lugemisel otsust Euroopa Liidu taaskäivitamise kava rahastamise kohta.
Oleks üsna rumal mitte toetada otsust, millega antakse rikkamate riikide arvelt Eestile 1,4-1,5 miljardit eurot abiraha, mille peame kinni maksma alles 2058. aastaks.
2020. aasta suvel kiideti liikmesriikide nõukogu poolt heaks eelarveraamistik seitsmeks aastaks 1074,3 miljardi euro suuruses summas ja taaskäivitamise kava 750 miljardi euro suuruses summas.
See õnnestus tänu koroonale ja Ühendkuningriigi lahkumisele. Aga mis saab järgmine kord?
Poliitiliselt on parem, kui eelarve tuludes oleks suurem osa automaatselt laekuvatel omavahenditel: tollituludel, käibemaksueraldistel ja muudel tuludel.
Euroopa Liidu eelarve raamistik koostatakse seitsmeks aastaks. Suurt tähelepanu pööratakse eelarve kuludele. Aga sellega saab hakkama. Probleem on, kuidas moodustuvad eelarve tulud. Need koosnevad nn. rahvatulupõhisest sissemaksest ja omavahenditest, mille hulka selle otsusega ilmus ka laen. Eelarve on ajaloos väga palju muutunud, aga täna on rahvatulupõhine osa umbes 70 protsenti ja omavahendite oma (ilma laenuta) umbes 30 protsenti.
Kuigi see nn. rahvatulupõhine sissemakse arvutatakse keerulise valemi põhjal, on see siiski (minu hinnangul) poliitiliselt otsustatud sissemakse. Omatulud kujunevad automaatselt. Mida aeg edasi, seda raskem on Saksamaal ja Hollandil sellele poliitilisele sissemaksele oma parlamentides toetust saada.
Seni, kuni Eesti on raha saaja rollis, ei puuduta see probleem meid palju. Me saame rohkem kui sisse maksame.
Aga ajad muutuvad. Poliitiliselt on parem, kui eelarve tuludes oleks suurem osa automaatselt laekuvatel omavahenditel: tollituludel, käibemaksueraldistel ja muudel tuludel. Vanasti nii oligi. Rahvatulu põhine komponent tekkis 1978. aastal, 1988. oli selle osa Euroopa Liidu eelarves kõigest 10 protsenti, nüüd 70 protsenti. Selles kontekstis on plastpakendipõhine omavahendite komponent (milline suurepärane nimi) hea idee. See lubab poliitilist sissemakset vähendada. Keskkonna parandamise efektist rääkimata.
Rahalaev, mis Euroopast tuleb, on suur ja kopsakas. Eesti on alates 2004. aastast saanud Euroopast abiraha kokku umbes 9,8 miljardit eurot. Sisse on makstud ca 3,1 miljardit. Eelarveperioodiks 2021-2027 on ühtekuuluvuspoliitika toetusi ette näha 3,37 miljardit. Keskmine aastane sissemakse on 350 miljoni ringis.
Nüüd algav eelarveperiood (koos taastumisrahastuga) toob Eestisse seninägemata suure summa. Raha kasutamine sõltub meist endist. Ilma reeglite täpse järgimiseta võib rohkesti raha kaotsi minna.
Oleme oma arengus jõudnud heaoluriiki. Me oleme maailma 50 jõukama riigi hulgas. Aga selle saavutamisel on olnud abiks võõras raha.
2021. aasta eelarve kuludest kaetakse ainult 71 protsenti meie oma maksutuludest. Viirusekriisi abipaketist saame rohkem, kui ise sinna maksame. Selline olukord ei kesta igavesti. Viirusekriis lükkas ärkamise edasi. Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ei lepi lõpmatuseni, et nemad on maksjad ja kõik teised saajad. Kui suureks lubame tõusta võlaorjusel rahvusvahelistele pankadele?
Prantsusmaa, Holland ei lepi lõpmatuseni, et nemad on maksjad ja kõik teised saajad.
Raha tuleb Euroopa Liidust veel pikka aega. Aga mitte lõputult. Millises olukorras oleme siis, kui muutume ise netomaksjaks? Kas oleme raha ära raisanud, nagu tegi Eesti Wabariik Venemaalt saadud kullaga, või oleme üles ehitanud tootlikud jõud, mis võimaldavad heaoluriiki edasi pidada ja edukalt tulevikku liikuda?