Euroopa Liidus on otsustatud alustada laiaulatuslikku arutelu kodanike, institutsioonide, huvigruppidega Euroopa tuleviku üle. On algatatud nn Euroopa tuleviku konverents. Arutame siis.
Minus äratab Euroopa tuleviku konverents mõnesuguse iroonia. Ega see pole paha mõte, et Euroopa Liidu tulevikku võimalikult laiade ühiskonnagruppidega arutada. Probleeme on palju. Iseküsimus on, kuhu see konverents välja jõuab. Kas nendel kavatsetud aruteludel saab olema ka piisavalt jõudu, et mingeid muutusi esile kutsuda?
Euroopa Liidu lähiajaloos on olnud mitmeid kõrgetasemelisi töörühmi, mis kõik on rääkinud Euroopa tulevikust. Mõned on oma tegevusest jätnud meile mingi paberi, mõni on kadunud jäljetult.
Minu ees laual on ilusa helesinise tiitellehega «Valge Raamat. Euroopa Tulevik. Mõttearendusi ja tulevikustsenaariume EU27 jaoks aastaks 2025», välja töötatud Euroopa Komisjonis Jean-Claude Junckeri juhtimisel ja avaldatud 1. märtsil 2017, kõigest neli aastat tagasi. Tumesinised linnukesed kaunistavad seda tiitellehte.
Oli päris tõsine dokument, milles oli viis stsenaariumit. Selle arutamiseks käivitati ka üleeuroopaline arutelu. Kuhu see jäi?
Niisiis on küllalt põhjusi kahelda kogu ettevõtmise tulemuslikkuses. Aga arutelust kõrvale jääda pole ka mõistlik. On ju ikka võimalus ka oma sõna öelda, tuleviku arutelus kaasa rääkida.
Idee tulevikukonverents korraldada kuulub Prantsuse presidendile Emmanuel Macronile. Tublisti aega kulus väitlustele selle üle, kes ja millise laua taga istuma hakkab.
Tulevikukonverentsi peaeesmärk on kaasata kodanikkonda mõttevahetusse Euroopa tuleviku üle. Avaliku arvamuse küsitlusi läbi viiv Eurobaromeeter on uurinud, mida kodanikud arvavad oma hääle kuuldavusest Euroopa Liidus. Arvamused erinevad tublisti. Eesti kodanik arvab, et tema arvamusest palju ei sõltu.
Milline on erinevate riikide kodanike tegelik kaal Euroopa Liidu otsustusprotsessis?
Euroopa Parlamendis esindab Eesti kodanikke seitse liiget – üks umbes 200 000 elaniku kohta. Saksamaad esindab üks liige umbes miljoni kohta. Euroopa Komisjonis on üks Eestist määratud liige, samuti on üks liige Saksamaalt. Otsused langetatakse enamasti ühehäälselt, hääletamisel annab tulemuse lihthäälteenamus. Ka ülemkogus on üks võrdsete hulgas.
Nii et hoopis sakslased võiksid muret tunda, et nende kodanikud on otsustusprotsessis vähe esindatud. Kui meie liitusime Euroopa Liiduga, kirjutas üks Prantsuse poliitik just samasuunalise terava artikli.
Näib, et neid otsustusprotsessis osalemise proportsioone muuta ei tasu, asi võib väikeste riikide jaoks ainult halvemaks minna.
Praegune Euroopa Liit on muutunud üsna laialivalguvaks. Võrreldes algusaegadega on tohutult laienenud teemade ring, milles oodatakse Euroopa Liidu otsuseid, mida samal ajal ei taheta ja kritiseeritakse.
Alguses oli kuus liiget, nüüd 27. Ja on valimisolek liikmete arvu veelgi suurendada. 27 riigil, kellel kõigil on demokraatlik sisepoliitika oma probleemidega, on palju raskem kokku leppida kui kuuel asutajariigil, kuigi ka sellest ajast on teada suuri konflikte (tühjade toolide kriis 1965).
Võrreldes algusaegadega on tohutult laienenud teemade ring, milles oodatakse Euroopa Liidu otsuseid, mida samal ajal ei taheta ja kritiseeritakse.
Kas ei peaks tulevikukonverentsi käigus pöörama pilku ka minevikku? Tagasi algsete põhimõtete juurde? Algsete tulipunktide juurde?
Võtame näiteks siseturu. Pikki aastaid tunti praegust Euroopa Liitu Euroopa ühisturu (ametlikult Euroopa Majandusühendus, EEC) nime all, siis (alates 1967. aastast) Euroopa Ühendusena ja 1992. aastast on meie nüüdne kooslus Euroopa Liit.
Ühisturust alustamine polnud juhuslik. Mõisteti, et nii rahu tagamiseks kui ka heaolu kasvuks ja Euroopa rahvusvahelise mõjuvõimu suurendamiseks on vaja majanduslikku võimsust. Seda on võimalik saavutada liikmesriikide majandusliku potentsiaali ühendamise teel. See tähendas nelja vabaduse põhimõtte järkjärgulist elluviimist. Need neli vabadust on inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali liikumise vabadus. Nendele lisaks tuleb lugeda ka asutamisvabadust.
Euroopa Liidult oodatakse praegu rohepöörde eesrinnas olemist, sekkumist inimõiguste rikkumisse kõikjal maailmas, ja veel palju muud.
Kuidas saab Euroopa Liit mõjutada sündmusi maailmas? Kuidas saab ta avaldada mõju teistele riikidele? Paratamatult jõuame järeldusele, et Euroopa Liidu mõju allikaks globaalsetele probleemidele ja riikide väärtuspõhisele käitumisele on liidu majanduslik võimsus. Seega on endiselt aktuaalne Euroopa majanduslik potentsiaal ja konkurentsivõime. Konkurentsivõimet parandavat, soosivat ja toodete kõrget kvaliteeti tagavat poliitikat ei saa alahinnata.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kinnitas juba 2. märtsil 2020 Eesti seisukohad Euroopa tuleviku konverentsi osas. Need seisukohad toetavad kodanike aktiivset kaasamist ja rõhutavad kahte olulist põhimõtet: institutsioonide vahelise tasakaalu säilitamist ning vajadust hoida pakutavad lahendused aluslepingute raames.
Aluslepingute muutmise ettepanekuid kindlasti tuleb. Aga ei ole kindel, et nende muutmine teeks midagi head. Aluslepingute praegu kehtivad konsolideeritud versioonid (Euroopa Liidu leping aastast 1992) ja Euroopa Liidu toimimise leping, mis on edasiarendus 1957. aasta Rooma lepingust ja mida tuntakse tänapäeval Lissaboni lepingu all, kehtivad 2009. aastast. Juba 12 aastat on need lepingud ilma suuremate probleemideta toiminud. Lepingud oma praegusel kujul on liikmesriikide pikkade ja väga keeruliste läbirääkimiste tulemus. Lõppkokkuvõttes konsensusega saavutati tasakaal põhiprintsiipides, pädevustes, institutsioonide rollides, õigustes ja kohustustes ning otsustamisreeglites. Hakata otsima uut liikmesriikide konsensust samades küsimustes on suure tõenäosusega lihtsalt üle jõu käiv ettevõtmine.
Kindlasti tuleb ettepanek institutsioonidevahelise tasakaalu muutmiseks – Euroopa Parlamendi kasuks ja liikmesriikide kahjuks.
Tõepoolest, Euroopa Liidu toimimises on puudusi ja liidu otsustusprotsessis vigu ja ebakindlust. Aga küsime endalt, kas põhjus on reeglites või nendest mitte kinni pidamises? Julgen väita, et probleem on viimases.
Nelja vabaduse järgimisel on pigem tagasi mindud. Tööjõu vabale liikumisele on tehtud takistusi, kaupade vabale liikumisele on digimaailm toonud uusi probleeme, mida rahuldavalt pole suudetud lahendada, edasiminekut pole teenuste ega ka kapitali vabas liikumises. Rahanduse reeglitest on ajutiselt (?) peaaegu loobutud.
Konverentsi eesmärk on kaasata kodanikke aruteludesse Euroopa probleemide üle. Kiiduväärt mõte. Aga on oht, et sellest kujuneb omamoodi ideedekorje, mida Euroopa Liit peaks veel tegema. Lisaks sellele, mida ta juba teeb. Mäletan, kuidas mõned Euroopa Parlamendi saadikud, kelle taga on loomulikult valijad, survestasid Euroopa Komisjoni tegema ettepanekud liikluses üleeuroopalise kiiruspiirangu ja üleeuroopalise vere alkoholisisalduse normi kehtestamiseks. Komisjoni seisukoht oli ja on loodetavasti ka praegu, et liikmesriigid saavad selliste asjadega ise hakkama.
Kui tahta Euroopa Liitu paremaks muuta, siis tuleks mitte uusi reegleid teha, vaid puhastada ELi toimimine ülearustest reeglitest ja ebamäärastest täiendustest ja hakata täpselt järgima neid põhimõtteid, mille alusel Euroopa Liit loodi.
Sellest ajast kujunes minul kindel veendumus, et kui tahta Euroopa Liidus midagi muuta, siis tuleb kriitilise pilguga üle vaadata kõik see, mida EL teeb ja mida ta võib-olla ei peaks tegema.
Alusleping ütleb, et liidul on ainupädevus viies valdkonnas: tolliliit, siseturu konkurentsipoliitika, euro poliitika, mere bioloogiliste ressursside kaitse ja ühine kaubanduspoliitika. Lisaks on üksteist valdkonda, kus liidul on liikmesriikidega jagatud pädevus.
Tegelikkuses segatakse liidu toimimist ainupädevuse valdkonnas nii liikmesriikide kui ka Euroopa Parlamendi poolt. Mõlemad tahavad suuremat kontrolli nende pädevuste üle, mis nõrgestab Euroopa Liitu, hägustab tema loomise põhimõtteid. Jagatud pädevustes on aga palju ebamäärasust – kes täpselt mille eest vastutab. Ka see kahjustab Euroopa Liitu.
Kui tahta Euroopa Liitu paremaks muuta, siis tuleks mitte uusi reegleid teha, vaid puhastada ELi toimimine ülearustest reeglitest ja ebamäärastest täiendustest ja hakata täpselt järgima neid põhimõtteid, mille alusel Euroopa Liit loodi.