See peaks ju olema igaühe enda asi, kellelt ja millistel tingimustel ta laenu võtab. Kui aga leidub neid, kes süstemaatiliselt pressivad inimestele peale röövelliku intressiga ja üha kergemini sõlmitava lepinguga laene, ei saa ka riigijuhid sellest päris mööda vaadata.
See peaks ju olema igaühe enda asi, kellelt ja millistel tingimustel ta laenu võtab. Kui aga leidub neid, kes süstemaatiliselt pressivad inimestele peale röövelliku intressiga ja üha kergemini sõlmitava lepinguga laene, ei saa ka riigijuhid sellest päris mööda vaadata. Kas tegu ikka on turuvabadusega või hoopis süstemaatilise lihtsameelsete hanitamisega?
Kõigile tuttavad reklaamid «piiks-piiks ja raha tuleb» või «krediit otsas – saada sõnum ja šeffa edasi» ei püüagi jätta SMS-laenust muljet kui normaalsest võimalusest oma finantse planeerida. Öeldakse otsesõnu, et ära pabista tuleviku pärast, saada sõnum, «šeffa» ja eks siis pärast paista.
Ääreni träni täis tuubitud ostukäru telereklaamis ei ole just ratsionaalse käitumise sümbol. Kena müüjanäitsiku ees oma maksevõimetuse pärast muretseva noormehe kujundi kasutamine näitab kõige otsesemalt, et vaid ohjeldamatult kulutades võid olla aktsepteeritav vastassoo jaoks. Pooliku ostukorviga müüja ette ilmumine ei tuleks ilmselt kõne allagi. Reaalne elu on muidugi palju proosalisem – olen täiesti kindel, et ostukeskuse müüjal pole päeva 1005. kliendi ostuharjumustest või rahakoti paksusest sooja ega külma. Küllap on tal piisavalt omi muresid.
Väga kujundlikest ja kindlasti mõjusatest reklaamidest ei leia tagasimaksetingimustest poolt sõnagi või on need sõnad nii väikeses kirjas ja eristamatul toonil, et jäävad märkamatuks. Mis seal salata, ilmselt on sihtgrupis päris palju ka neid, kes ei hooma näiteks mõiste «liitintress» salakavalat sisu, ning nii juhtubki, et leidub küllaga sadadesse protsentidesse ulatuva aastaintressiga leppijaid.
Piiksuv leping
Kuigi intressimäär on laenuandja ja laenuvõtja kokkuleppe asi, on siiski küsitav, kas laenuvõtjat informeeritakse SMS-teenuse puhul piisavalt ning kas SMS on korrektne viis tuhandetesse kroonidesse ulatuvate kohustuste võtmisel.
Kas auto parkimisel ja pisiteenuste tellimisel pea asendamatult mugav lühisõnum on ikka piisavalt turvaline suurema lepingu sõlmimiseks? Kas sõnumivahetuse formaat on piisav, et teenuse tarbija hoomaks endale võetavate kohustuste suurust?
Enamik laenupakkujaid eeldab siiski ka registreerumist kasutajaks ning nende kodulehtedel on ka võimalik lepingutingimustega tutvuda. Huvitaval kombel on mitmel puhul (kokkusattumus?) lepingu lugemine muudetud väga ebamugavaks, võimaldades pikka dokumenti sirvida vaid napilt tikutopsisuuruses aknas.
Loomulikult pole mul võimalik analüüsida nende kodulehtede kasutusstatistikat, kuid võib eeldada, et lepingutingimustega tutvub põhjalikult vaid kaduvväike osa kiire raha ihaldajatest.
Alkoholi-, tubaka- ja narkosõltuvust tekitav mõju on laialt teada. Sõltuvuseni võib aga viia ka pealtnäha väga lihtne viis oma rahalist seisu parandada. Näiline kindlustunne, et raha on alati vaid kahe piiksu kaugusel, võib kujundada illusiooni, et stabiilseks sissetulekuks ja säästmiseks olegi vajadust. Milleks muretseda kindla tuleviku pärast, kui raha võib iga kell «juurde tellida». Küllap saab hea tahtmise korral raha tellida ka eelmise laenu tagasimakseks ning spiraal saab üha tuure juurde.
Kuum kartul
Küsides SMS-laenude võimaliku piiramise kohta nii Eesti Panga kui finantsinspektsiooni juhilt, sain vastuseks küll soodsa suhtumise, kuid siiski viite ebapiisavatele võimalustele midagi muuta. Finantsinspektsiooni juht Raul Malmstein oli oma vastuses küllalt otsekohene – tegu on Eesti jaoks selge probleemiga. Küsimuse analüüsi ja lahendamisega peaks aga tegelema pigem majandusministeerium kui inspektsioon. Või hoopis tarbijakaitse.
Kuni eri ametkonnad oma vastutuse hallides alades kokkuleppele jõuavad, võib SMS-laenude kasvutempo ületada mõistlikkuse piiri ning rikkuda pikaks ajaks nii mõnegi inimese elu. USA ja Jaapani ajalugu mäletab liiga kergest krediitkaartide väljastamisest ajendatud paljude inimeste allakäiguspiraali. Me ei pea ju ilmtingimata samale rehale astuma – liigkergele laenuandmisele on võimalik ja tuleb piir panna. Selleks teen majandus- ja rahandusministrile ettepaneku analüüsida seadusandlikke võimalusi SMS-laenude piiramiseks.