Pole just hästi varjatud saladus, et nii Euroopa Komisjon, Maailmapank kui IMF soovitavad Eestil tööõigust põhjalikult reformida.
Tootlikkuse kasv aitab omakorda tagada pikaajalise majandusedu, mis väljendub igaühe sissetulekus. Kui töökohti on lihtsam ja tulusam luua, tekitab see senisest suurema konkurentsi tööandjate vahel, mis töötaja jaoks tähendab paremaid tingimusi. Paremate tingimuste täpseim ja mõõdetavaim väljendus on loomulikult sissetulek.
Julgen väita, et sissetuleku suurus on igaühe jaoks kordades olulisem kui võimalik koondamishüvitis. Paradoksaalselt kütab uue töölepingu seaduse negatiivne mõju koondamishüvitisele palju rohkem kirgi kui positiivne mõju sissetulekutele.
Eestis vahetab aastas töökohta umbes 180 000 inimest ning vaid 0,3 protsenti neist koondatakse. Ometi tundub, nagu puudutaks koondamishüvitise võimalik suurus igaüht meist vaat et sama lähedaltki kui palk. Väga inimlik on karta, kuid elu näitab, et 99,7 protsenti meist kardab alusetult — Euroopa ühe väikseima tööpuudusega riigis on päris keeruline töötuks jääda.
Samas on selge, et kuigi suures pildis pole koondamine Eestis just massiline nähtus, võib ühe konkreetse isiku jaoks tegu olla küllalt tõsise küsimusega. Siit ka põhjus, miks suurendab uus töölepingu seadus töötuks jäänute hüvitist tervelt viiendiku võrra — 60 protsendini eelnevast sissetulekust.
Kuna debattides on väga palju tähelepanu saanud uue seaduse töötuks jäämist reguleeriv osa, on tegu siiski eeskätt töötingimusi reguleeriva seadusega. Rohkem võiks arutleda selle üle, kas inimesed soovivad oma töötingimused ise tööandjaga kokku leppida, või soovitakse, et viimnegi detail on riigi poolt paika pandud.
Uus seadus soodustab pigem esimest varianti. Tööle minnes saab igaüks leppida kokku just nendes tingimustes, mis tema jaoks on esmatähtsad — olgu selleks palk, preemiasüsteem, töövahendid ning — miks ka mitte — võimalik koondamishüvitise suurus.
Igaühe jaoks on eelistused pisut erinevad — ühte motiveerib pigem stabiilne palk, teist pigem tulemuspreemia, kolmandat pikem puhkus jne. Võib eeldada, et igaüks teab oma soove ise kõige paremini — kaugelt paremini kui riik või ametiühingud. Siit ka põhjus, miks pole mõistlik kõike viimse detailini seadusega ette kirjutada.
Me ei soovi, et seadus (veel vähem ametiühing) ütleks, kellega ja mis tingimustel me võime abielluda või kui vanalt lapsi saada. Need on meie sügavalt isiklikud valikud. Ka töökoht ja töötingimused peaks senisest enam olema inimese enda otsustada.
Häälekaim paindliku tööturu vastane on kahtlemata ametiühingute keskliit eesotsas Harri Taligaga. Kõigi töövõtjate nimel kõneleva organisatsiooni hingekirjas on värske tegevusaruande põhjal vaid napp 5-6 protsenti töötajaskonnast — need on isikud, kes on oma otsustusõiguse delegeerinud kõikvõimsale kollektiivile. Otsustagu igaüks ise, kas kahekümnendik töötajatest on kõigi nimel rääkimiseks piisav esindatus või mitte.
Olulisim on mõistagi debati kvaliteet ning argumendid. Ametiühingutel on argumentidega kitsas käes, sest kuidas muidu seletada ämbrite kolistamist ning sõna otseses mõttes hüsteerilisi loosungeid miitingutel. Pole ka ime — telekaamera jaoks on sadakond räusklevat inimest märksa huvitavam kui nõupidamistelaua taga tehtav sisuline töö.
Kui kaamerad kõrvale jätta, siis just mõistlikul nõupidamisel tuleks töölepingutingimuste üle vaielda. Üksikküsimuste sajakordne üledramatiseerimine ja ultimaatumite pildumine võib tunduda küll huvitav ja asjaosaliste edevusjanu rahuldav kuid tulemusteni nii ei jõuta. Ehk on aeg ametiühingutel oma plakatipressid seisata ja ajud tööle panna.