Hiljuti 30. aastat taasiseseisvumisest tähistanud Eestis iseloomustab iga neist kümnendist mõni oluline märksõna. 1990ndatel vaba tegevuskeskkonna taasloomine ja eraettevõtluse hoogustumine, seejärel stabiilsuse tekkimisel ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Eelmisel kümnendil hakkas tugevnema kodanikuühiskonna hääl ja üha olulisemaks peeti oma kodu ümbruses toimuvat. Praeguse ja ilmselt ka lähikümnendite üks suurimaid mõjutajaid on rohepööre.
Ühiskonna mõtteviis ja ootused on muutumises. Muutuvad ootused ka põllumajandusele ja toidutootmisele – viimane on järjest enam nõudluspõhine; seda suunavad üha enam tarbija ootused sellele, millises keskkonnas ning milliseid väärtusi arvestades on toit toodetud. Muutub väga palju.
Me ei saa uuest tegelikkusest mööda vaadata, sest Eesti ei ole isoleeritud saar, vaid on riigina muutuste voolu osa. Puudub võimalus jätkata vanaviisi ja loota, et äkki läheb see kõik varsti mööda. Seega – kui tahame muutustega kaasas käia ja neist kasu lõigata, peame end oma võimalustest ja vajadustest lähtuvalt positsioneerima.
Õige asetamine määrab lõpuks ära, kui edukana me sellest protsessist väljume. Kui vaatame, mis meie ümber mujal Euroopas toimub, siis järjest enam mõistetakse, milliseid võimalusi rohepööre riikide ja majanduste jaoks pakub ning igaüks püüab leida nende võimaluste seas oma nišši.
Põllumajanduse ebakindlus mõistetav
Näiteks on Soome võtnud ambitsioonika eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus oluliselt varem kui ülejäänud Euroopa Liit ja saada maailma esimeseks taastumatu ressursikasutuse vabaks heaoluühiskonnaks. Iirimaa on võtnud eesmärgi saada maailmaliidriks jätkusuutlike toidusüsteemide vallas. Näiteid algatustest saaks tuua veelgi, kuid pigem tasub meil keskenduda enda võimaluste mõtestamisele selles ühiskonna ja majanduse jaoks märgilises pöördes.
Euroopa Liidu eesmärk on saada aastaks 2050 maailma esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks, mis tähendab, et selleks ajaks peab olema liidus kasvuhoonegaaside netoheide viidud nulli. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks tehtud ettepanekud kätkevad endas muudatusi eri majandusvaldkondades. Põllumajandus annab praegu kümnendiku kasvuhoonegaaside heitest, seega on põllumajandusel ka oluline roll kliimaeesmärkide saavutamisel.
Samas peab siinjuures meenutama, kust meie põllumajandus tuleb. 2000. aastate alguseks oli Eesti põllumajandus jõudnud madalseisu. Euroopa Liiduga liitumine, juurdepääs mitmesugustele toetustele ja turgudele on põllumajandussektorile andnud hea väljavaate ning juba enam kui 15 aastat on põllumajandus olnud kasvav sektor. Selle taga on meie põllumehe ja tihti ka mitme põlvkonna jagu rasket tööd ning suuri investeeringuid. Ühelt poolt seisab meie põllumajandus praegu tugevamatel jalgadel kui kunagi varem, samas on mõistetav põllumajandussektori ebakindlus ja mure seoses kliimapoliitika võimalike mõjudega meie toidutootmisele.
Millised on põllumajanduse vaates meie seisukohad kliimaalgatuste suhtes? Rohepöörde eesmärgid peaksid arvestama riikide eripärasid ning praegust taset, et vältida nende konkurentsivõime kahjustamist. Samuti tuleb arvestada erinevate sektorite võimekust kasvuhoonegaaside heidet vähendada. Sealjuures on vaja põhjalikult hinnata eri algatuste sotsiaalmajanduslikke mõjusid, juba tehtud investeeringuid ning tehnoloogiate kättesaadavust. Tuleb arvestada ka seda, et toidutootmise mahtu oluliselt vähendamata on põllumajandussektoris kasvuhoonegaaside heite vähendamise võimalused piiratud. Samuti tuleb vältida maakasutuse muutusi, millega võivad kaasneda halvad mõjud nagu ääremaastumine, põllumajandusmaa kontsentreerumine, toidutootmiseks kasutatava maa vähenemine, ökosüsteemide kadu ja elurikkuse vähenemine. Oluline on säilitada toidujulgeolek ja Euroopa Liidu isevarustatuse võimekus toiduga. Praegu on maailmas toitu pigem puudu kui üle ja see seab kõigele omad raamid.
Majandame keskkonnasäästlikult
See ei tähenda, et põllumajandus rohepöördest kõrvale peaks jääma. Vastupidi. Muld, õhk, vesi ja elurikas keskkond on põllumehe peamised tootmisressursid. Seetõttu on väga tähtis nende ressurssidega õigesti ümber käia. Põllumajanduses töötab alati talupojatarkus. Seepärast on meil ka palju rahvatarkusi, mis põllupidamist kirjeldavad – näiteks „Narrid põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda“ või „Kuidas põldu harid, nii põld sulle tasub“. Eesti põllumees lähtub nendest tarkustest; olgu selle kinnituseks näiteks see, kui suurt osa meie põllumajandusmaast majandatakse keskkonnasäästlikult, kui palju meil on mahemaad või kui vähe kasutame väetisi ja taimekaitsevahendeid võrreldes muu Euroopaga. Seega on meil olemas kõik eeldused keskkonnasäästlikuks tootmiseks. Rohepöörde võimaluste võtmes on meil aga kindlasti kasutamata potentsiaali küsimuses, kuidas panna kestlik keskkonnakasutus ka majanduslikus mõttes enda kasuks tööle.
Kahtlemata on praegu tuleviku suhtes küsimusi rohkem kui vastuseid. Võimalik, et rohepööre liigub eespool tehnoloogiliste arengute võimekust ja teostatavat tegelikkust. Samuti oleks olnud õige ja ka õiglane, kui põllumajandus saanuks tuge rohepöörde eesmärkide elluviimiseks. Valmistame praegu ette Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika riiklikku strateegiakava järgmiseks viieks aastaks. Kuna põllumajandus on liidu tasandil ühine poliitika, tuleb suur osa selle reeglitest ja rahastusest just liidu tasandilt. Seega on see oluline hoob, millega aidata põllumajandusel rohepöördega toime tulla.
Siin peavad meie valikud aitama tagada, et toodaksime toitu jätkusuutlikult. See omakorda peab tagama ühelt poolt seda, et keskkond oleks hoitud; teiselt poolt seda, et meie põllumees seejuures majanduslikult edukalt toime tuleks. Kui me suudame rohepöördes enda jaoks võimalusi leida, võivad meie puhas keskkond ja keskkonnasäästlik toidutootmine olla senisest suurem müügiargument nii kodu- kui ka välisturul.
Laenasime maa oma lastelt
Rohepööre annab ajendi ja võimaluse siinsele põllumehele, peame vaid olema valmis leidma jätkusuutlikke lahendusi. Riik tahab jõudsalt panustada teadus- ja arendustegevusse koostöös ettevõtjatega, et leida lahendusi kestlike toidusüsteemide arendamiseks. Meil on juba palju, millest lähtuda – me ei pea hakkama suurt laeva ümber pöörama. Targema tegutsemisega püsib Eesti põllumajandus- ja toidusektor ka edaspidi konkurentsivõimeline. Märksõnadeks on seejuures säästvam ja vastutustundlikum tootmine ning bio- ja ringmajandus.
Kliimamuutustega kohanemine ja nende leevendamine eeldab seniste harjumuste muutmist ja uute tehnoloogiate kasutamist. Praeguste tõhusate taimekaitsevahendite kasutusvõimalused ahenevad, üha olulisemaks muutub integreeritud taimekaitsevõtete kasutamine ning agroökoloogia. Loomakasvatuses tuleb tegelda taudide ja haiguste ennetamisega ning bioohutusnõueid rangemalt järgida. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata mikroobide antibiootikumiresistentsusele ning korrastada antibiootikumide kasutamist.
Üks paremini keskkonda kirjeldavaid ütlusi on see, et me ei ole maad saanud päranduseks mitte oma vanematelt, vaid laenanud oma lastelt. See sobib kogu rohepöörde juhtmõtteks. Kuidas me viimaste põlvkondadena seda laenu kasutanud oleme? Selleks et saaksime oma lastelt laenatud maa kasutuskõlblikuna neile edasi anda, peab igaüks meist nii kodaniku, tarbija kui ka maksumaksjana tegema teadlikke valikuid, arendama majanduses kestlikke ärimudeleid ning oma võimaluste piires keskkonnale sealt võetut tagasi andma.