Lõppeval nädalal pikendas riigikogu Iraagi missiooni veel üheks aastaks.
Iga sõjaväelane tunneb end missioonil seda kindlamalt ja paremini, mida rohkem on kodumaal üksmeelt tema tegevuse ja ülesannete osas, mida rohkem tunnetab ta kaasmaalaste toetust.
Seega – kindlasti tuleb arutada ja analüüsida erinevate missioonide vajalikkust ja ajapiire, kuid seda tuleb teha faktidele, mitte kerge populaarsuse võitmise eesmärgile tuginedes, sest ennekõike kannatavad ebaausate väidete pärast needsamad missioonil viibivad Eesti noormehed ja neiud.
Iraagi kutsel Iraagis
Eesti sõjaväelased on Iraagis ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel ja vabadel valimistel valitud Iraagi parlamendi poolt moodustatud valitsuse palvel. Veel hiljaaegu kuulsin ma aga riigikogu kõnetoolist üllatusega, kuidas Iraagi missiooni vastu meelestatud poliitikud nimetasid Eesti sõjaväelasi Iraagis okupatsioonijõududeks. See on lihtsalt vale ja eksitab nii Eesti avalikkust kui ka ruineerib missioonil olevaid sõjaväelasi. Aeg-ajalt võib kuulda-lugeda ka võrdlusi, et nii mõnigi riik on Iraagis oma vägesid ju vähendanud või need sealt sootuks välja toonud, näiteks Läti ja Leedu. Aga ka see on vaid pooltõde, sest märkimata on jäetud, et viimaste üksused toodi ära piirkondadest, kus rahvusvahelisi vägesid vähendatigi oluliselt, arvestades julgeolekuolukorra paranemist. Eesti sõjaväelased on aga julgeolekuliselt ühes kõige keerulisemas Iraagi piirkonnas ehk Bagdadis.
Seega tuleks meie sõjaväelaste võimaliku ärakutsumise otsuse eel ennekõike küsida, kas sealne julgeolekuolukord võimaldab seda sammu astuda, kas julgeoleku parandamise eesmärk on saavutatud? Kuidas on võimalik ja läheb vastutustundega kokku see, kui meie sõjaväelased lahkuksid, samas kui nende teistest riikidest pärit kaaslased jäävad samasse piirkonda edasi?
Ebaõnnestumise kallis hind
Eesti on rahvusvahelise kogukonna vastutustundlik liige ja meie sõjaväelased on Iraagis missioonil, et aidata sealset turvalisust suurendada ja sel riigil jalgele tõusta. Ei saa olla kuidagi Eesti huvides, kui rahvusvahelised jõud Iraagis ebaõnnestuvad. Igasugune suurem ebastabiilsus Lähis-Idas mõjub ka meile halvasti. Näiteks võimalik ulatuslik kodusõda Iraagis leviks suure tõenäosusega paraku ka üle piiride ja võiks mõjutada muu hulgas piirkonna nafta- ja gaasitootmist, mis omakorda lisaks aga võimalusi turge haarata teistele suurtele tootjariikidele. Ehk igasugune segadus Lähis-Idas võiks paigast viia maailma nafta- ja gaasituru ning suurendada veelgi Euroopa sõltuvust Vene naftast ja gaasist ning seda ajal, kui Euroopa energiapoliitika eesmärk on riske hajutada ning tarnijaid mitmekesistada.
Ka ei ole kindlasti Eesti huvides, kui rahvusvaheline koalitsioon peaks Iraagist lahkuma lõplikku edu saavutamata. Pean selle all silmas Iraaki kui riiki, kes tuleb endaga toime, kelle kodanikele on tagatud turvalisus ja kes ei ohusta teisi. Lääneriikide ebaedu Iraagi ülesehitamisel võib samuti mõjutada jõudude tasakaalu maailmas ja seda mitte meile soovitavas suunas.
Bagdadis taastub elutegevus
Ja kindlasti ei tohi unustada partnerlust. Seda, et kui me soovime abi meile keerulistel aegadel, siis peame olema valmis toetama oma mõttekaaslasi, kui nemad seda vajavad. Aga kindlasti me tahame ka, et Iraagis ei hukkuks terroristide käe läbi iga päev kümneid inimesi. See on lihtsalt inimlik soov.
Suure tõenäosusega ei taotle Iraagi valitsus ÜRO Julgeolekunõukogu mandaati koalitsioonivägedele rohkemaks kui järgmiseks aastaks, sest eeldatakse, et selle ajaga paraneb julgeolekuolukord riigis sedavõrd, et Iraak suudab ise järjest suurematel aladel turvalisust tagada.
Iraagi valitsuse hinnangul on julgeolekuolukord kõikjal riigis oluliselt paranenud. Vähenenud on nii pommiplahvatused, tulistamised, pantvangistamised kui ka rünnakud Iraagi julgeolekujõudude ja koalitsioonivägede vastu. Hiljutisel kohtumisel Euroopa Liidu välisministritega kinnitas Iraagi välisminister, et ta ise peab kõige olulisemaks indikaatoriks muutusi
Bagdadi linnapildis. Nii on tänavatele, restoranidesse ja turgudele taas elu tekkinud ning seda ka õhtuti ja neis piirkondades, kuhu alles hiljuti tungivalt minna ei soovitatud. Elavnenud on äritegevus, uued kauplused avavad järjest uksi. Bagdadis on tiheda liikluse tõttu jälle tekkinud ummikud.
Uudised turvalisuse paranemisest on hakanud Iraaki tagasi tooma ka põgenikke. Eelmisel kuul naasis Iraaki 46 000 inimest naaberriikidest ja kodudesse pöörduvad tagasi ka Iraagi teistesse piirkondadesse põgenenud inimesed. Seega on lisaks rahvusvaheliste jõudude tegevusele äärmiselt oluline ka see, kuidas käituvad Iraagi naaberriigid, kus on ligi kaks miljonit sõjakoleduste eest põgenenud iraaklast.
Iraak on jätkuvalt väga keerulises üleminekustaadiumis stabiilsusse, mida ohustavad terrorism, illegaalsed relvastatud rühmitused ja korruptsioon. Võitlus Iraagis pole veel läbi ning sealne valitsus on palunud ka Eestil jätkata panustamist julgeolekuolukorra parandamisse ja Iraagi ülesehitusse. Ma ei näe, et Eesti huvides oleks seda palvet eirata ning enne eesmärgi saavutamist Iraagi rahva ja meie partnerite toetamisest loobuda. Ilmselt ei soovi me ju ka ise, et meid keerulistel aegadel üksi jäetaks.