Euroopa Liidu riigipeadest ja valitsusjuhtidest koosnev ülemkogu otsustas 2006. aasta viimasel istungil, et ELi laienemine peab jätkuma. Ühtlasi tuleb aga seni saadud kogemuste põhjal selle kvaliteeti tõsta.
Euroopa Liidu riigipeadest ja valitsusjuhtidest koosnev ülemkogu otsustas 2006. aasta viimasel istungil, et ELi laienemine peab jätkuma. Ühtlasi tuleb aga seni saadud kogemuste põhjal selle kvaliteeti tõsta.
Praegu peab EL liitumisläbirääkimisi Horvaatia ja Türgiga, kandidaadistaatus on Makedoonial ning Euroopa perspektiiv teistel Lääne-Balkani riikidel. Kopenhaageni ülemkogul 1993 võttis Euroopa Liit kaudselt kohustuse kõigi Euroopa riikide ees ehk neil kõigil peab vajalike tingimuste täitmisel olema võimalus ühendusega liituda.
Nagu Euroopa Liidus juhtub, on liikmesriikides hakatud sellist lähenemist käsitlema erinevate rõhuasetustega. Kellelegi on see võimalus vältida uusi otsuseid, teistele vajadus edasisi otsuseid põhjalikumalt ette valmistada. Meile on valik selge – Eesti on olnud ja jääb järjekindlaks edasise laienemise pooldajaks.
Euroopa identiteet ühendab endas geograafilisi, ajaloolisi ja kultuurilisi elemente. Euroopa Liitu määravad eelkõige tema väärtused ning iga põlvkond leiab oma lähenemise. Ühte muutumatut Euroopa identiteeti pole olemas, see on pidevas arengus ning koosneb riikide ja inimeste identiteetidest.
Reformid Euroopa idaosas ja sidemete süvenemine Euroopa Liiduga toovad tulevikus kindlasti kaasa olulisi muutusi. Eesti on kogu aeg rääkinud, et Euroopa Liidule ei tohiks kuulutada mingeid fikseeritud laienemise geograafilisi rajajooni. Sest kui EL saadab tulevikus liikmeks soovijatele signaali, et uks on kinni, siis võivad teisele poole jääjad teha valiku, mis võib olla Euroopale ohtlik või kahjulik.
Eesti soovib, et laienemine jätkuks, kuid ühtlasi on oluline sisemise integratsiooni edasine süvendamine. Siin ei ole ületamatut vastuolu, et kas üks või teine. EL peab tegema uusi samme ühisturu edasiarendamisel, keskkonnaküsimustes, võitluses kuritegevusega, tarbijakaitses ja muudes valdkondades.
Küps liikmesriik
Vaadates avaliku arvamuse uuringute tulemusi, näeme, et Euroopa Liidus tervikuna väheneb toetus laienemisele ja selle vastaste arv suureneb.
Viimasel kevadel oli laienemise poolt 45 protsenti ja vastu 42 protsenti Euroopa Liidu kodanikest. Eestis ja teistes uutes liikmesriikides oli toetus edasisele laienemisele selgelt kõrgem kui vanades – kogunisti 66 protsenti, sealhulgas Eestis 50 protsenti.
See on loomulik ja paneb meie õlule kohustuse senisest enam tõestada laienemise edukust ja selle jätkamise vajalikkust. Tõestada nii sõnadega – tutvustades 2004. aasta laienemise edulugu – kui ka tegudega. Me ise peame käituma küpse ja koostöövalmi liikmesriigina.
Edasise laienemise puhul tuleb Euroopa Liidul tagada vastuvõtuvõime, sealhulgas institutsioonide, ühispoliitika ja eelarve valmisolek. Integratsioonivõime on juba definitsiooni järgi ainult ELi puudutav, seega paratamatult isekas mõiste.
Praegu vajame aga Euroopas vähem isekust ja rohkem hoolivat vastutust kontinendi ning kogu ülejäänud maailma suhtes. Eestile on integreerimisvõime küsimus tempost, mitte sellest, kas laieneda või mitte.
Euroopa Komisjoni eduraport liitumisläbirääkimisi pidava Horvaatia edenemise kohta teel Euroopa Liitu näitab nii saavutusi kui ka vajakajäämisi. Teame omast käest, kui keeruline on läbirääkimiste see etapp, kus paljud küsimused on riigis alles lahendamisel. Erinevatel foorumitel on Horvaatia liitumisega seoses räägitud aastatest 2009–2010, kuid ametlikult on EL valmis konkreetsetest tähtaegadest rääkima alles üsna kõneluste lõpu eel. Loodetavasti saab veel sel kümnendil Horvaatiast ELi 28. liige.
Türgi liitumisläbirääkimisi hinnates tuleb lähtuda Euroopa Liidu ühistest pikaajalistest huvidest. 21. septembri 2005 deklaratsioon Türgi kohustusest rakendada Ankara protokolli kõikidele liikmesriikidele, sealhulgas Küprosele, andis selleks suunised, nähes ette ka läbirääkimisi pidurdavaid asjaolusid. Seega tuleb Türgil Ankara protokolli täielikult rakendada ka Küprose suhtes.
Türgis viimastel aastatel tehtud reformid ja muudatused on seda riiki juba Euroopa Liidule lähendanud ning demokraatlike ümberkorraldustega tuleb seal jätkata. Kõnelused Türgiga kestavad tõenäoliselt kümme või enamgi aastat, kuid kõneluste eesmärgis peab olema kindlus ka Türgi jaoks.
On selge, et see Türgi, mis aastate pärast kõneluste edukal lõppemisel Euroopa Liiduga ühineb, pole tänane Türgi. Ja ammukski mitte see Türgi, mida tundsime viis või kümme aastat tagasi. Türgi vastamine ELiga liitumiseks vajalikele tingimustele on suur võimalus ka kristliku ja islami kultuuri- ja usuruumi sõbralikuks lähendamiseks ning ühiskondade oluliselt paremaks teineteisemõistmiseks.
Türgi arengute oluline näide on, kuidas demokraatia, islam ja sekulaarsus saavad edukalt koos eksisteerida. See, kuidas Türgil läheb ja milliseks see riik muutub, mõjutab ka teisi riike ning arenguid nii Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas kui Kesk-Aasias, kes jälgivad toimivat tähelepanelikult. Türgi on ELile ka võimalus energiatarnete marsruute mitmekesistada.
Tugi Lääne-Balkanile
Rääkides Lääne-Balkanist, siis siin on tegu Eesti välispoliitikale olulise piirkonnaga. Paari aasta eest võis see tunduda soovmõtlemisena, kuid praegu hakkab meie poliitika ka reaalseid vilju kandma.
Suhted tihenevad – olin 2006. aasta alguses Makedoonias ja Kosovos, suvel Bosnias ja Hertsegoviinas. Montenegro välisminister käis enne sealset referendumit Eestis, detsembris oli Eesti külaline Makedoonia välisminister. Meid külastasid Albaania ning toonase Serbia ja Montenegro välisminister.
Makedoonia on ELi kandidaatriik. Kuigi lähiajal Makedooniaga liitumisläbirääkimisi ei alustata, on oluline, et saavutati kandidaatriigi staatus. Teades praegusi arengusuundi nii Serbias kui ka Kosovos, on kandidaadistaatus Makedooniale ja kogu regioonile tähtis stabiliseeriv faktor, mis aitab vaadata positiivselt tulevikku ning vältida neid vigu, mis viisid riigis 2001. aastal konflikti tekkimisele.
Makedoonia soovib paljuski Eesti kogemustest õppida nii NATO-le kui ka Euroopa Liidule lähenemisel, samuti infotehnoloogia arengu vallas ning Eesti on siin oma abi andnud. Sümpaatselt ambitsioonikas on Makedoonia püüe saada Balkani majandustiigriks, muu hulgas proportsionaalse tulumaksusüsteemi abil.
Sel suvel tekkis Euroopa kaardile uus riik – Montenegro. Eesti oli esimene riik, kes sõlmis Montenegroga diplomaatilised suhted. Samuti oli Eesti esimene riik, kelle suursaadik andis üle oma volikirjad Montenegro presidendile. Miks? Sest me teame omast käest, kui oluline oli meile see, et meid kiiresti võrdväärse riigina tunnustataks.
Montenegro on Lääne-Balkanil kiirelt arenemas ja võimalused Eesti-Montenegro nii poliitiliste kui ka majandussuhete arenguks on väga head. Euroopa Liit on lõpetamas Montenegroga kõnelusi stabilisatsiooni ja assotsiatsioonilepingu üle ja loodetavasti jõutakse varsti kokkuleppe allakirjutamiseni. See avaks ka Montenegro ees liitumisperspektiivi.
Võtmeriik Serbia
Regiooni võtmeriike on Serbia. Selles riigis seisavad ees parlamendivalimised, millel on oluline tähtsus riigi edasistele valikutele ja välispoliitilisele seisundile. Arvestagem ka meeleolusid, mis on kujunenud Kosovo tuleviku läbirääkimiste ja Montenegro eraldumise taustal.
ELi ja NATO raames on tähtis Serbiaga sidemete edasine arendamine. Nii on näiteks oluline võimalikult kiire viisalihtsustuslepingu sõlmimine, sest üle kolmveerandi noortest serblastest pole ühtki ELi liikmesriiki külastanud. Ja liikumise piiratus tekitab trotsi.
Samas jäävad üles rahvusvahelise üldsuse nõuded Serbiale koostööks rahvusvahelise endise Jugoslaavia sõjakuritegude tribunaliga.
Riia tippkohtumisel kutsuti Serbia, aga samuti Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro osalema NATO rahupartnerluse programmis. See on nähtav samm NATO riikide huvist sealse piirkonna edasise positiivse käekäigu vastu.
Oluline on, et ükskõik milline partnerluse vorm ei takistaks asjaomast riiki lõpuks ikkagi saamast Euroopa Liidu liikmeks. Ainult liikmelisuse perspektiiv, ka siis, kui see on ajaliselt kauge, annab kindlust kandidaatriikide reformide täielikust ja pöördumatust euroopalikkusest.
Potentsiaalsed liituda soovijad tunnevad väga täpselt ära, kui neile kas või kauge liitumisvõimaluse pähe mingit aseainet pakutakse. Kui ELiga liitumise perspektiiv kaob, siis võib paraku eeldada ka olulisi negatiivseid muutusi pettunud riikide poliitikas. See pole aga Euroopas kellegi huvides.