“Ja palun öelge mulle ka oma PIN-kood,” pöördus minu poole võluv hotellinäitsik, kui ulatasin talle panga krediitkaardi, et öömaja eest Thbilisis tasuda.
Gruusia parlamendi palvel ja toetusel sealseid presidendivalimisi vaatlema tulnud Eesti riigikogu delegatsiooni võttis kohapeal oma hõlma alla OSCE organisatsioon, kellega koos saime valimiseelse ülevaate riigi poliitilisest olukorrast ja kohtusime kõigi presidendiposti ihkavate kandidaatidega.
Kokku oli riigipea ameti ihkajaid seitse. Neist enim jäi opositsiooni esindajatest meelde Levan Gatšetšiladze, kes oma veidi nurgelisele hoiakule vaatamata jättis päris tõsiseltvõetava mulje. Ta kritiseeris praegust riigijuhtimist ja lubas presidendiks saades selle ameti kaotada, kogu võimutäiuse aga valitsusele ja parlamendile vabatahtlikult üle anda. Varem on mees väitnud, et tal poleks midagi konstitutsioonilise monarhia taastamise vastu Gruusias.
Mihhail Saakašvili või lihtsalt Miša, nagu teda valdavalt kutsutakse, esines omakorda igati ladusas inglise ja prantsuse keeles ja vastas küsimustele ameerikalikult laia naeratuse saatel. Veidi väsinud häälega rääkides lubas ta jätkata riigis reforme ja korruptsiooni vastu võitlemist ning kutsus kõiki valimisvaatlejaid üles oma töösse tõsiselt suhtuma.
Iidne kristlik riik
Vahemärkusena olgu öeldud, et selle omapärase Kaukaasia vabariigi eestikeelne nimetus Gruusia on meieni jõudnud vene keele vahendusel, moekamad eestlased kasutavad inglise keeles levinud nimetust Georgia, kuid grusiinid ise ütlevad oma maa nimeks Sakartvelo.
Igal juhul on see igipõlise kultuuriga kristlik maa end Püha Jüriga seotuks pidanud vähemalt 14. sajandist alates. Mitusada aastat oli Gruusia Vene tsaaririigi koosseisus, iseseisev riik aga ainult mõne aasta Esimese maailmasõja järel, kuni Nõukogude Venemaa ta uuesti jõuga anastas.
Grusiinlased ise ütlevad, et venelaste vastu ei ole neil midagi, küll aga Venemaa praeguse poliitika vastu. Muuseas, venelasi on Gruusia 4,6 miljonist elanikust vaid 1,5 protsenti, niisama palju kui osseete ja abhaase. Armeenlasi ja asereid on ligi 6 protsenti rahvastikust.
Miša head ja vead
Neli aastat tagasi, kui Saakašvili võimule tuli, oli Gruusia tõesti ummikseisus. Riigis õitses igakülgne korruptsioon ja muu kuritegevus. Majanduslik sõltuvus Venemaast oli väga suur, energiavarustus häiritud, vahel polnud mõnes linnas või asulas päevade kaupa elektrit või vett. Väljaspool pealinna remonditi teid ja tänavaid viimati nõukogude perioodil.
Saakašvili võttis ette ulatuslikud korruptsioonivastased sammud. Näiteks vallandati kõik senised rahamaiad liikluspolitseinikud töölt, asemele võeti uued mehed, kes said uue vormiriietuse ja väljaõppe välismaal, sealhulgas Balti riikides. Autode tehnoülevaatuse nõue kaotati neljaks aastaks, mis jättis soodsast teenimisvõimalusest ilma suure arvu inimesi.
Kõrgkoolides kannavad paljud õppejõud ja üliõpilased seniajani viha Miša vastu, kes lõi süsteemi, mis ei lase enam eksamitulemusi ja diplomeid pelgalt lammaste eest väljastada. Inimesi ei võetud enam riigiametisse üksnes sellepärast, et ta on ühe või teise ülemuse lähikondne, vaid hakati nõudma erialaseid oskusi. Arusaadavalt tekitasid sellised muudatused ka vastuseisu.
Kahjuks aga hakkas Saakašvilile ja ta kaaskonnale tunduma, et vaid nemad teavad, mis on riigile ja rahvale hea. Tekkis ülbus ümbritseva suhtes. Selline suund pole meilegi tundmatu. Tuletame vaid meelde seda, kuidas Res Publica erakond mõni aeg tagasi riiki valitses.
Veel heidavad kohalikud poliitikud Saakašvilile ette, et ta liialt arvestab välismaiste nõunike arvamusega. Eemaltvaatajale tundub see küll positiivne, kuid peame arvestama, et Gruusia on ikka veel väga hõimu- ja suguvõsakeskne maa, kus veresidemeil oluline tähtsus.
Evelini viga
OSCE kui rahvusvaheline organisatsioon vaatleb riikides valimisi n-ö vaikimisi ja siis teeb teatavaks oma seisukoha. Hoopis teine lugu oli aga meiega, sest Gruusia parlament oli meid Eestist kohale palunud. Nii Gruusia valimiste keskkomisjoni liikmed kui sealne Eesti saadik Harri Lahthein selgitasid, et meie ülesanne on kohapealsete valimiskomisjonide tööd jälgida ja kui leiame midagi laiduväärset, siis kohe aktiivselt sekkuda. Kas paluda kohaliku valimiskomisjoni esimehe tähelepanu või kui see ei aita, teatada sellest viivitamatult n-ö kõrgemale. Koos kolleeg Tõnis Kõivuga avastasime ka ise mitmes valimisjaoskonnas puudusi, kuid nende kõrvaldamiseks piisas vaid tähelepanu juhtimisest.
Ah jaa, rääkisin ühe välisvaatlejaga, kes samuti kritiseeris valimisi. Tema ütles, et valimised ei toimunud mitte nii nagu neil Norras, kus inimesed käituvad soliidselt. Gruusias aga tehtud kõike otsekui kaootiliselt ja suure lärmiga. Selgitasin, et kahjuks on riikide haldussuutlikkus ja inimeste temperament vahel üsnagi erinev. See aga ei tähenda, et automaatselt oleks tegemist ebaausate valimistega.
Mis veel?
Aga muidu on Gruusia imeilus maa. Kadedusega ütlen, et Thbilisi elektrilised jõulukaunistused andsid paljuski ka Pärnu omadele silmad ette. Väga omapärase värvimuusikana mõjus sealne nõue, et nii politsei, tuletõrje kui kiirabiautod peavad kogu aeg sõitma sisselülitatud vilkuritega. Operatiivsõidust annab nende puhul teada eriliselt jubeda häälega ülitugev helisignaal.
Eestlastesse suhtutakse Gruusias tõesti suure lugupidamisega. Kolleeg Imre Sooäär sõitis Thbilisis taksoga ja ajas sohvriga juttu. Kui juht sai teada, et tegemist on valimisvaatlejaga Eestist, ütles mägede poeg talle sõidu lõppedes, et sellega on arve makstud ja mingit raha ta ei võta.