Tallinn kulutab iga päev üle 2 miljoni krooni rohkem kui tal sissetulekuid on.
Kas keegi on näinud Tallinna TV-d, mis kuuldavasti on oma tööd alustanud? Sedasama, mille sotsid lubasid valimisvõidu korral ära likvideerida.
Ja mille nad valimiskaotuse järel koos Keskerakonnaga siiski otsustasid Eesti meediamaastikku rikastama jätta. Kuigi loomulikult “hoopis uuel ja tasakaalustatud moel, mis välistab selle kanali kasutamise parteipropagandistlikel eesmärkidel.”
Mina ei ole seda kanalit oma telerist veel üles leidnud, aga mul on üks sõber, kellel see kanal täitsa töötab. See sõber saatiski mulle paar päeva tagasi järgmise sms-i: “Oioi, Eedik ütles, et sa oled kuri mees. Raske taak sul kanda nüüd”.
Helistasin kohe sõbrale ja palusin tal see teade lahti krüpteerida. Selgus, et tema oli vaadanud Tallinna TV-d ja seal oli otsesaate stuudios istunud Edgar Savisaar ja kommenteerinud lindistatud intervjuusid paari linnavolikogu opositsiooni esindajaga.
Sel hetkel tuli mulle meelde, et olin jah umbes nädal varem andnud intervjuu sügavmõttelisel teemal: “Kas kevad on parem kui talv?”. Ei mäletagi enam sõna-sõnalt, mida seal ütlesin, aga kokkuvõtlikult nentisin, et kevad ei ole parem, kuna linnavalitsus on endine ja endine on ka nende majandusalane kompetents. Mida neil otse öeldes eriti ei ole.
Selle jutu peale oligi Edgar mind kurjaks meheks tituleerinud. Tõepoolest “uus ja tasakaalustatud” TV-formaat – lindista vastaste jutt, redigeeri seda oma äranägemise järgi ja siis istu otsesaates ja pane opositsiooni liikmetele diagnoose. Ei oskagi sellise jandi kohta muud öelda, kui et vaesed tallinnlased.
Aga see selleks. Asja tuum on ju ikkagi selles, et Tallinna juhid on majandusküsimustes täielikud käpardid. Linn toodab oma elanikele igakuiselt ca 70 miljonit krooni miinust. Ainuke plussmärgiga kuu oli aprill, kui Tallinn Veest pumbati välja topeltdividendid.
Aasta tõotab lõppeda täpselt sama suure miinusega kui eelminegi aasta – nii 800 miljonit krooni. Selleks, et ähvardavat maksejõuetust edasi lükata, mõtles linnavalitsus kiiruga välja paar maksu, mis pidanuks eelarve auke lappima.
Nojah, mõtlemiseks on seda tegevust vast palju nimetatud. Linnavalitsuse moto on tänapäeval pigem “enne tee ja siis sõima riiki”. Mõtlemisele kuluv aeg tundub olevat väga napp. Mille muuga seletada sellise peletise sündi nagu paadimaks?
Kogu eelmise aasta sõitis Edgar musta mersuga mööda linna ringi ja lõikas linte katki. Mõnigi valimiseelses tuhinas avatud objekt osutus hiljem eluohtlikuks, aga mis seal ikka. Tegijal juhtub.
Iga kääriklõpsatusega käis kaasa tiraad sellest, kuidas Tallinna linnas on finantsid ülihead, aga riik on omadega käpuli. Detsembris, kui valimised olid läbi ja uus eelarve tuli kokku panna, jõudis kätte tõehetk – isegi Tallinna linnaisadeni saabus arusaam, et linn on vääramatult teel majanduskrahhi poole. Tallinn kulutab iga päev üle 2 miljoni krooni rohkem kui tal sissetulekuid on. Iga päev 2 miljonit!
Selle asemel, et linna kulud otsustavalt kontrolli alla võtta, hakkas linna juhtkond genereerima ideesid suurematest tuludest. Nii tekkisidki mõtted paadimaksust ja müügimaksust. Esimese puhul ei saanud linnavalitsus päris täpselt aru seaduse tekstist ja unustas ka kontrollida, et ega seda äkki kuidagi hiljem muudetud pole. Nii kehtestatigi paadimaks, mida pidid maksma kõik Tallinnas elavad 4-12 meetri pikkuste iga-aastasele tehnilisele ülevaatusele kuuluvate paatide omanikud. Tehti ka kiire kõne ARK-i kontrollimaks paadiregistri suurust ja 10 miljonit olidki uue nn luksusmaksu näol nagu maast leitud.
Aga oh seda üllatust, kui peale paadimaksu kehtestamist hakkasid ilmsiks tulema asjaolud, mida peaks elementaarselt kontrollima enne sellise maksu kehtestamist.
Kõigepealt selgus, et iga-aastase tehnilise ülevaatuse nõue tühistati juba 2007. aastal. Siis tuli veel teine obadus – kohaliku maksude seaduse korralikul lugemisel selgus, et maksustamine toimub paadi asukoha ja mitte omaniku elukoha järgi. Paadi asukohta aga registreerima ei pea.
See kõik sai linnavalitsusele selgeks kui mitte varem, siis jaanuari lõpus kindlasti. Esitasin 28. jaanuaril Reformierakonna fraktsiooni poolt linnavolikogule eelnõu, mis tühistanuks paadimaksu. Tühistati hoopis meie eelnõu.
Vastukäiguna surus linnavalitsus volikogust kiiresti läbi ettepaneku vabariigi valitsusele muuta kohalike maksude seadust nii, et isegi Tallinna Linnavalitsuse maksugeeniused sellest aru saaksid. Aga kui juba paat hakkab põhja minema, siis ta ka seda teeb – ettepanek vormistati volikogust läbi, aga valitsusele unustati see saata.
“Kuradi Ansip” ütles näpuka teinud ametnik ja saatis selle asemel liisingufirmadele kurja käsu maksta kiiresti iga nende poolt finantseeritud paadi eest ära paadimaks 1000 krooni/meeter. Mida need õnnetukesed hirmunult ka tegid. Järgmise sammuna saatsid liisingufirmad omakorda paadimaksu arve kõigile paadiomanikele sõltumata nende elu- või paadi asukohast.
Sel hetkel oli Tallinn suurem kui kunagi varem – paadimaksu oli asutud koguma mitte ainult Tallinna ja Viljandi paadimeestelt – põhimõtteliselt oli Tallinna haare muutunud globaalseks. Ükskõik mis punktis maailmas paat või tema omanik ei asunud – kui paat oli ostetud läbi Eestis asuva liisingufirma, tuli tema eest Tallinnale obrokit maksta.
Esitasin paari nädala eest linnavolikogule uuesti eelnõu paadimaksu tühistamiseks. Kogu selle jama taustal ei maksa unustada, et see maks ka oma algselt planeeritud kujul tooks linnale sisse ainult 10 miljonit ja see viiks linnaeelarve tasakaalu vaid viieks päevaks. Mida pole palju, sest üle jäävad 360 päeva, mis selle linnavalitsuse juhtimisel garanteeritult miinusega lõppevad.
Kümme kurja inimest teevad vähem kahju kui üks rumal, ütleb Vastse-Kuuste vanasõna. Ja tõsi see on. Eriti kui neid rumalaid on palju ja nad aina uusi lollusi välja mõtlevad.
Järgmine proovikivi tallinlastele ja võib-olla ka kogu maailmale on keskerakondliku linnavalitsuse poolt välja mõeldud müügimaks. Selle abil loodetakse linnale sisse tuua 150 miljonit krooni. Juriidilist ja majanduslikku praaki on aga sellegi maksu sisseviimisel tehtud piisavalt selleks, et kahtlustada, et suurest tuluallikast muutub ta kiiresti järjekordseks suureks mustaks auguks linnaeelarve tulude real.