Reformierakonna Tallinna piirkonna juht ja linnapeakandidaat
Teades lõppsihti, kuhu jõuda tahad, saavad teekond ja vahepunktid selgemalt silme ette. Tahate kapteniks, minge merekooli. Nii ütleb üks siinkandi juhtivaid koolitajaid, Meremõrtsukas Eesti filmiklassikas „Arabella, mereröövli tütar“. Sama üdi võite lugeda või kuulata igaühelt, kes edukalt plaane teinud.
Tallinna järgmise aasta eelarve vihjab, et pealinnal seda pikemat sihti väga selgelt silme ees pole. 50% SKPst, koos Harjuga 65% lisandväärtusest loov piirkond seda siiski vajaks. Õnneks oskan ka aidata, mitte vaid laita. Koos kaasamõtlejatega on meil hulk ideid, mida ainuvõimu kulumise hädaga maadlevale linnavõimule pakkuda. Pealegi, kuna see on meie kodulinn ning kes teab, ehk on järgmisel sügisel suurem muutus riigis algamas just Tallinnast, oleks ju patt küünalt vaka all hoida.
Panen kirja viis olulisemat muutust, mis tuleks eelarvega esile kutsuda ning milleks on praegu just hea aeg. Kui on julgust.
Alustuseks heast — konservatiivsus raha laenamisel erineb valitsuse laenubuumist
Alustades sellest, mis on hästi. 861 miljonit väärt eelarves on kiiduväärt printsiip, et laenuraha ei ole jooksvate kulude katteks. Konkreetne vastandus riigi tänasele laenuplaanile, kus kraanist voolab nagu homset ei oleks ja laenuga kaetakse igapäevakulu, mitte vaid investeeringuid. Paradoksaalne on aeg, kus parempoolne liberaal peab leidma, et pealinn ajab rahaasju arukamalt, kui seda teeb riigi valitsus, aga täna on valitsuse pärast piinlik. Kompliment linnapeale, õige hoiak.
Kiitev tuleb olla, öeldes, et kaasava eelarvega tehtavad sammud on siiski edasi. Väikesed sammud, aga suund õige. Reformierakonna idee asumifondist, millel oleks igal aastal kaheksa miljonit anda linnaosades ja asumites kodanike endi otsustada, teostub 800 000 euro mahus. Väiksem ja hulga bürokraatlikum on see algus, kui meie algne plaan, kuid selle teostumise pärast on paljudel hea meel. Siit saab edasi minna.
Esiteks — lastega pered ja lasteaiad korda, investeeringud ajas ette
Nüüd aga sellest, mis nii hästi ei ole, aga mida saaks juba selle eelarvega muuta. Esiteks, mina linnapeana kasutaks kriisi selleks, et lasteaiad ja lasteasutused ennaktempos ette võtta. Asi Tallinna lasteaedadega on tõsine — 124st lasteaiast on aastaks 2030 vaja remontida 103, et nad nõuetele vastaks. Et 2030. aastaks saaks korda kõik lasteaiad, tuleks korrastada aastas ca 9–10 lasteaeda. 2021 on plaanitud valmima neli. Kuuega alles alustatakse. See pole normaal-, ega ennaktempo, hoopis teadmine, et valdkond pole prioriteet. Tervisekriisist tulevas majandussurutises oleks vajalike investeeringute ettepoole toomine aga vajalik samm. Ka majandusele ja tööhõivele.
Lasteaedade remont, vajalik ventilatsioon ning kasvõi õuevalgustus, kõik need hüüavad juba ammu. Kes pole ise käinud, kujutage ette, kuidas pimedal õuealal õpetajad, lambike otsaees, otsivad lapsi nagu jaaniusse. Tallinn AD 2020, sõbrad, reaalsus. Tallinna 124 lasteaia hooviala valgustamisega on korras vaid 19. Ja iga õueala valgustus maksaks ca 60 000 ehk vaja on kokku ca 5,4 miljonit. Sellel aastal on juba tehtud või tehakse korda 12 lasteaia õueala välisvalgustus, jääb teha veel 90.
Teiseks — ühtne, riigikeelne haridus, kaotame lasteaia kohatasu
Teiseks, põhikoolis, gümnaasiumis, isegi kõrgkoolis me ei küsi lapse eest kohatasu, aga alushariduses küsime. On meil siis printsiibina ühtne haridus või mitte? 71 ja pisut peale eurot kuus on 854 eurot aastas ning kahe väikse lapsega perele 1704 eurot aastas. Põhimõte — haridus on ühtne, riigikeelne ja kohatasuta algusest lõpuni, peaks ka siin kehtima. See kriis on ekspertide hinnangul ning tööturgu vaadates naise nägu. Kas keegi arvab, et perel väikeste lastega läheb praegusel ajal kergemaks? Mina linnapeana seda ei arvaks ja poleks pärast kohatasu kaotamist kriisi esimeses laines seda taastama asunud.
Kolmandaks — põhimõtteline muutus linnaruumi loomises, palkame paremaid inimesi
Kolmandaks, julgemad sammud põhimõtteliselt elukvaliteeti muutvates valikutes. Põhimõtteline valik muuta linn palju atraktiivsemaks ei küsi palju raha, vaid pisut ametkohtadelt vabastamisi ja uute inimeste palkamist. See teeks meid muuseas ka kriisikindlamaks. Kui hakata lähtuma valikust, et planeerimine on suurema vaate osa ning iga planeering saab hinnatud valikus, kas see loob sunnitud sõite või vabatahtlikku liikumist, siis muutuks linn iga kuu ja aastaga. Paremaks.
Usun, et targemad liikuvusega tegelejad on siinkandis ammu õigesti tähele pannud, et inimene on võimeline liikuma mistahes viisil, valides selle, mis talle mugavam ja turvalisem. Autostumine on sunnitud valik, oleme ausad. Ning hea tänavaruum, kus 8- ja 80-aastane ise turvaliselt liikuma saavad, nagu ka kvaliteetne ühistransport, on autoga liikleja parimad liitlased.
Miks? Sest kui on reaalne, positiivne valik, saavad inimesed valida ja koormus ka ummikuteks väheneb. Otsa veel teadmine, et linnaosade elutsükleid planeeringutes vaadates on võimalik palju sunnitud „emme ja issi kui autojuhid“ sõite asendada ise turvaliselt liikuvate ja seeläbi oma tervist hoidvate laste toimetamisega. Maailmas pole see muuseas ennenägematu, uudis on see vaid siinkandi tomatitalvodele.
Seega kehtestame indeksi, mis mõõdab, kas plaan toob linna kvaliteetset tänavaruumi ja ise liikumist ja iga päev saab pisut parem.
Neljandaks — uus Tallinna Terviselinnak, koostöö erasektoriga, valveperearsti teenus tööinimesele
Neljandaks. Suur pilt. Tallinna lähiaastate suur investeering on pealinna haiglate ühendamine. See pole vaid idee betoonist, taristust (ehkki tervisekriis näitab, et sedagi oleks vaja), vaid idee suuremast muutusest. Tallinna linnapeana teeks ma kõik, et siinkandis tekiks juurde suurem terviselinnak, kus koos teadus- ja arendustegevuse ning erasektoriga kasvaks töökohtade ja ekspordipotentsiaal. Lihtsamalt öeldes — puhas Eesti loodus, kõrge lisandväärtusega tark töö, Euroopa vananemas — otsa head ühendused maailmaga — kas mitte see pole vaade kuidas Eesti võiks tulevikus olla midagi ilusat? See tooks tööd, jõukust ning kasvataks Eesti elukvaliteeti.
Tervisevaldkonnas tuleks ära ka teha sammud, milleks oleme plaani esitanud. Muidugi, see on alles kaks korda maha hääletatud, kuid nagu Asumifondi kogemus näitab, aega läheb, head ideed juhtuvad. Valveperearstikeskuste vajadus, kus tööinimene saaks pärast tööaega teenuse ja mis nädalavahetusel töötaks ülelinnalisena, on kuum teema. Kriis on näidanud, et taolist tulevikku juba arutatakse. Meie plaan aitaks inimestel saada kiiremini lahenduse ning hoida EMO ressurssi kriitilisemas seisus abivajajatele. Taas põhimõtteline valik, kas teha midagi moepärast või põhimõtteliselt. Plaan on, linnapeana ma kasutaks, mis sest, et see on teiste idee.
Viiendaks — linna teenuste kvaliteet, ettevõtlusega side ning ühendus Helsinkiga
Viiendaks. Tegelikult jõuaks veel ka viiekümneviiendaks lisada, ideid on palju. Kontrastina ainuvõimule, mis kulutab. Linnapeana koristaks ma ära kõik linnajuhtide pildid tasutud lehtedest kuni oktoobrini 2021. Ning kasutaks vabaneva pinna või siis raha Tallinnas väikeettevõtjate aitamiseks. Nii selleks, et tuua Eesti inimesi, tervisenõudeid täites, teenust ostma, kui selleks, et luua võimalusi, kus vabas õhus tekiks kauplemisruumi, mis kriisis turvaline. Mõni miljon meediakulude arvelt, see kiitus oleks siiras, mitte ostetud.
Linnapeana ma küsiks Tallinna transpordijuhtidelt, kas nad iga päev sõidavad sama transpordiga, millega inimesed? Ning küsiks valget A4 ulatades, mis täpselt takistab juhtkonna hea elu (meenutan alkoholioste, luksbusse jpm) arvelt lisamast mõnda trammi/bussi liinile, kus tipptunnil koormus, inimeste tihedus suur ning seetõttu vahet hoida keerukam. Kui nemad ei saa hakkama, leiame need, kes saavad. Ning need, kes ei keeruta aastaid uute trammiliinide ja ühenduste rajamisel pealinnas ja üle piiride.
Ning küsiks linnavalitsuses suure ringi küsimuse: kas kellelgi on paremat ja suuremat ideed Eesti majanduse ja julgeoleku ning Tallinna atraktiivsuse kasvatamisel kui Tallinn — Helsinki tunneli eestvõitleja olemine? Kui seda vastust ei tule, asuks tegutsema, ühendus naabritega toob jõukust mõlemale rahvale. Ning kriisi ajal ehk annab ka suuremat pilti, et mitte vaid elada ettekujutuses, et jõukaks saab vaid senist ümber jagades. Uut tuleb luua.
P.S Kui ma oleks linnapea, oleks ma selle loo eest tänulik. Preemiana eelistaks kirjutaja tegusid tordile, kui sobib.
Viis sammu, millega saab juba 2021 Tallinna paremale kursile was originally published in Reformierakond Tallinnas on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.